Tartu ja huumor: anekdoodid, jutuvestjad ja rahvaluule arhiiv

Huumor on Eesti kultuuris olnud alati oluline ning Tartu, mis on ülikooli- ja kirjanduslinn, on andnud sellele erilise varjundi. Siin on kirjutatud ja räägitud nii lühikesi anekdoote kui ka pikki naljakaid lugusid, mida antakse edasi põlvest põlve. Linna laiemast arengust saad lugeda artiklist Tartu linna arengust.

Rahvaluule hoidla Tartus

Tartus asub Eesti Kirjandusmuuseum, mille juures tegutseb Eesti Rahvaluule Arhiiv. Sinna on aastakümnete jooksul kogutud muinasjutte, laule, vanasõnu ja ka naljandeid ning anekdoote. Kogumistöös on osalenud tuhanded kaastöölised üle Eesti. Nii on Tartust saanud koht, kus eestlaste huumorit mitte ainult ei räägita, vaid ka uuritakse ja säilitatakse.

Kirjandus ja tudengielu

Oskar Luts, kelle „Kevade“ ja teised teosed on täis mahedat huumorit, elas suure osa elust Tartus ning tema kodumajas tegutseb muuseum. Ülikoolilinnas on naljal ka teine pool: tudengiseltsid, korporatsioonid ja üliõpilaspäevad on loonud oma traditsioonid, laulud ja lood. Haridusest ja noorte valikutest kirjutab lähemalt artikkel Tartu haridusest, koolidest ja ülikoolist.

Lühike nali või pikk jutt?

Anekdoot on kiire: üks olukord, paar repliiki ja puänt. Naljand ehk pikem naljakas lugu laseb aga tegelasi ja olukorda rahulikult avada. Mõlemal on oma koht – anekdoot sobib kohvipausile, pikem lugu õhtusesse seltskonda. Kui soovid ise kogumikke sirvida, leiad veebist näiteks lehed nali.ee, anekdoodid.ee ja anekdoot.ee.

Nali kui ajaloo peegel

Anekdoodid peegeldavad sageli oma aega. Nõukogude ajal liikusid suust suhu poliitilised anekdoodid, mida avalikult rääkida ei tohtinud, ning tänapäeval on paljud neist ajaloolastele väärtuslik allikas, sest need näitavad, mida inimesed tegelikult mõtlesid. Igal ajastul on oma naljad ja tegelased, kuid huumori põhiidee – vaadata elu kerge muigega – jääb samaks.

Huumor kogukonna liimina

Nali aitab pingeid maandada ja ühendab inimesi. Külapeol või sünnipäeval räägitud lugu jääb meelde kauemaks kui ametlik kõne. Kui tead mõnda vana kohalikku lugu oma vanavanematelt, kirjuta see üles – nii säilib see ka järgmistele põlvedele, nagu on teinud rahvaluule kogujad juba üle saja aasta.