Jätkame pajatust iirlasest sõjamehest George Browne’ist, kes oma pika ja silmapaistva karjääri viimasel kolmandikul puutus Liivimaa kuberneri ametis tihedalt kokku ka kreisilinna Dorpati probleemidega. Ja aitas heatahtlikult neid lahendada.

Niivõrra, kui see tema võimuses oli. Keisrinna Katariina II oli kohaliku baltisaksa aadliga sageli vastuolus olnud jonnaka halduriga vägagi rahul: andis talle 1774. a koguni krahvi tiitli, millega kaasnesid helde käega kingitud maavaldused Liivimaal.

Kõrge vanuse ja halva tervise pärast palus Browne mitmel korral keisrinnalt luba jääda igati teenitud vanaduspuhkusele. Katariina lükkas kõik need taotlused tagasi. Olevat seejuures öelnud: kust ma tema asemele uue ausa ja ustava kindralkuberneri leian? Las teenib aga edasi, kuigi aastaid on tal omajagu. Ja Browne teeniski, kuni oma surmani 94. eluaastal. Teist nii eakat kuberneri Balti kubermangude ajalugu ei tea.

Teda tunti kindlakäelise, üldiselt õiglase ja erapooletu ametimehena. Samas ka sellisena, kellega kohalikel baltisakslastest võimumeestel ei olnud sugugi kerge asju ajada. Vanahärra võis keskvõimude poliitilise joone elluviimisel olla vägagi jäik, käitumiselt jonnakas ja isemeelne. Aga keisrinnale oli seegi meelepärane.

Browne oli Katariina II poliitika järjekindel elluviija talle alluvas kubermangus. 1765. a nõudis ta Liivimaa maapäeval – nii nimetati kohaliku rüütelkonna esinduskogu, mis kutsuti kokku iga kolme aasta järel, keisrinna ülesandel mõisnikelt mõningaid õigusi ka eesti ja läti pärisoristele talupoegadele. Nimelt taheti piirata neile antavat vitsanuhtlust ja inimeste müümist ühest mõisast teise ning lubada neil kohtus mõisahärra ülekohtu peale kaevata. Kuigi aadlikud olid algul jäigalt vastu, surus Browne keisrinna tahtmise läbi.

Kui pärast 1775. a suurtulekahju hakati Tartut jälle üles ehitama ja selleks annetusi koguma, kinkis Browne esimesena koguni 500 rubla, mis tolleaegses vääringus oli igati suur summa. Esindusliku Kivisilla ehitustööd allutati Riias asuvale kubermanguvalitsusele ja Browne kureeris isiklikult ehituse käiku. Kui vaja, aitas jõu ja nõuga. Tartu ehituskomando ülem pidi saatma iga nädal Riiga aruande tehtud kulude ja tööde kohta.

1784. a septembris andis Browne loa Kivisilla avamiseks liiklusele. Tema käsul tuli korra tagamiseks paigutada uue silla mõlemasse otsa vahisõdurid. Piiterisse läkitati raport, et vastavalt keisrinna soovile ja tänu lahkele annetusele (Katariina eraldas selleks riigikassast 15 000 rubla) on temale pühendatud esimene kivist sild Balti kubermangudes valmis.

Browne’i teene oli ka see, et uue, Tartumaa lõunaosast eraldatud maakonna ehk kreisi keskus paigutati praeguse Võru linna kohale. Siit viis läbi küllaltki elava liiklusega Tartu-Pihkva maantee, samas kõrval olid Tamula ja Vagula järv ning Võhandu jõgi. Katariina oli Browne poolt valitud kreisilinna asukohaga päri ja 1784. a augustis avaldas kindlarkuberner Riias dekreedi uue kreisikeskuse paiknemise kohta. Nii et võrulased võivad eakale iirlasele tänulikud olla – tänu temale on Võru seal, kus ta on. Sest ka teised võimalikud kohad olid kaalumisel, aga jäeti ometi kõrvale.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/05/2012 16:17:37



Tweet