Pildil tornisimulaator, kust juhitakse lennukeid. Foto: Maris Arulepp

„Näed, Ülemiste järv on seal ees vasakul, lükka telik välja,“ hõikab juhendaja esimest korda lennuki juhtimist harjutavatele õppuritele, ise sõrmega alla kaugustesse osutades.

„Kuidas juba rattad välja, me oleme ju alles napilt Naissaare kohal, siit on Tallinna lennujaamani oma paarkümmend kilomeetrit veel sõita,“ imestab sõiduauto mõttes kõrvalistuja positsioonil lennukit ohjav piloot.

Selline on hetk enne maandumist Ülenurmes asuva Eesti Lennuakadeemia lennusimulaatoris, kus tulevased piloodid õhus tekkida võivaid ekstreemolukordi läbi mängivad. Mängumaaks pärislennuki omaga pea identne kokpit, taevalaotuseks tervel seinal laiuv ekraan.

Tosin seierit

12 suurt ja 12 väiksemat näidikut lennuki armatuurlaual osutavad kõik eri suundadesse, mõni võngub mööda oma sihverplaati ühest äärest teise. Kõik punased ja oranžid tulukesed, mis vähegi saavad, vilguvad. Lennuk raputab ebameeldivalt. Nagu maandumissirgele sööstes ikka.

„Hoidke nüüd ometi vasakule, te panete järvest üle muidu,“ kamandab juhendaja. Hea meelega hoiaks vasakule, kui see vaid nii lihtne oleks. Erinevalt autoroolist punnib lennuki rool hirmsal kombel vastu. Ei liigu vasakule, keera, palju tahad. Vasakul käel istuv piloot paistab sama nõutu.

Äkiline kallutus vasakule ja kogu niigi kesine väljavaade on nüüd hoopiski uppis. Kolleeg on suutnud viimaks õige nupu üles leida ning pikeerime üheskoos maandumisraja poole, loodetavasti.

Vaadates hirmuäratavalt plinkivat suurt punast kandilist „MASTER WARNING“ nuppu, ootab paremal istuv esimene ohvitser närviliselt kõmakat, mis käib hetkel, mil lennuki rattad maad puudutavad. Kõmakat aga ei tule. Kas me oleme tõesti juba maandunud, sellest ise aru saamata?

Tegelikult ei ole veel. Lennuk lendab maandumisraja kohal, võiks vabalt juba maanduda. Miks me seda ometi ei tee? Käes on sobiv hetk võtta tagasi kõik üleolevad arvamused, mis selles maandumises ikka nii keerulist on, et kõik seda põevad. Kokpitist 24 näidiku tagant vaadatuna on lennuki maapinnale saamine hirmus. Kaua võib lennata maandumisraja kohal, see saab lõpuks ju otsa! Kõmakat ei tule ikka.

Asendamatu mänguasi

Ja kõmakat ei tulegi, rattad puudutavad maad ja lennuk kihutab täiskiirusel mööda asfaltteed edasi. Piloot ei leia gaasi väljalülitamisnuppu üles. Autost tuttava käigukangi asukohas on kolm erisugust kangi, suuremast väiksemaks: must, sinine, punane. Need näevad küll välja, nagu suudaksid lennuki peatada. Tegelikult vist siiski mitte. Juhendaja tuleb ja sekkub. Game over.

Sellises iga väikse poisi unistuste mänguasjas harjutavad piloodid lennuki juhtimist, kui nad oskavad juba mõne pisema lennuki edukalt maapinnale tagasi toimetada. Eesti Lennuakadeemia lennusimulaator on asendamatu „mänguasi“ pilootideks pürgijatele.


Lennusimulaator. Foto: Maris Arulepp

Seal mängivad nad läbi olukorrad, mis oleksid õhus, päris lennukis liiga ohtlikud või kulukad. Mootor läheb rikki, telik ei tule välja, lennuk süttib põlema või terrorist võtab pardal võimu üle. Sellised mängud õhku ei sobi.

Lennuakadeemia soetas simulaatori 2007. aastal ligi 30 miljoni krooni eest. Sama suure summa eest oleks saanud osta 128 toonast aasta autot Škoda Roomsterit, kuid õnnetusi tuleks käia simuleerimas ilmselt Rootsis. Peale õpilaste treenivad päris lennuki kokpitiga pea äravahetamiseni sarnases õppekabiinis oma valmisolekut hädaolukordadeks ka Estonian Airi uued piloodid.

„Ja pidage meeles, lennuk lendab, mitte ei sõida,“ hõikab juhendaja lahkudes ühteaegu nii seiklusest erutatud, mänguasjast vaimustuses kui ülesande keerukusest hirmutatud piloodihakatistele.

Esimest korda lennukit juhtinud kaptenid saavad soorituse hindeks kümne palli skaalal miinus seitse.

Autor: Mari Mets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 13/05/2012 03:41:32



Tweet