Tänavamuusikute üheks esimeseks suureks katsumuseks on asukoht – kas tahad, et inimesed sind näeks ja kuuleks või otsid paika vabas õhus omaette mängimiseks. Foto: Rasmus Rekand

Tartu Ekspressi ajakirjanik Laurits Leima haaras kaasa kitarri ja venna ning istutas end esmaspäeva pärastlõunal Rüütli tänava otsa suunaga raeplatsi poole.

Meie teiseks eesmärgiks oli uurida, kuidas reageerivad inimesed sellisel viisil tänaval raha teenivatesse noortesse ning kas teenituga on võimalik ära elada. Esmaseks oli muidugi rahvale hea muusika ja rõõmu pakkumine.

Kitarr häälde, karmoška lõõtsale õhk sisse, pillikohver jalge ette ja esimene lugu käima! Inimeste reaktsioonid olid erinevad – mõned piilusid silmanurgast, surusid käe kindlamalt kotis või taskus olnud rahakotile ja ruttasid edasi, teised aeglustasid sammu, jäid isegi hetkeks seisma.

Naeratuste ja kiidusõnadega ei saa süüa osta, kuid täiskõhutundega vähemalt samaväärset rahulolu pakub see, kui näed, et võetakse pisike hetk peatumiseks ja kuulamiseks, et seejärel juba rõõmsamalt teekonda jätkata.

Lapsed on lahkemad

Esimesed mündid maandusid kohvris kolmanda loo alguses, ning kus juba on, sinna tuleb juurde. Istusime kahe väga käidava tänava ristil ning kuulajaid jätkus pidevalt. Nagu ka neid, kes taskupõhja ununenud vahetusraha leidsid. Inimesi, kes raha annavad, on raske kategoriseerida – leidus nii hooga mööda kiirustavaid kohvriga pintsaklipslasi kui rahulikult jalutavaid perekondi, kel aega ka peatumiseks.

Just pere pisimad olid need, kes tulid, käed pikalt ees, münte kohvrisse poetama. Üks roosa kampsuniga plika istus seejärel nõudliku ilmega me ette tänavale ning nautis järgmisi lugusid juba esireast.



Ratastoolis noormees peatus ja kuulas meid mitme loo jagu, kuni laia naeratusega edasi liikus. Kaks hispaania keeles rääkinud noort jälgisid ning filmisid meid juveelipoe nurgalt, natuke hiljem salvestas me etteastet halliseguste juustega mees.

Ka mõnikümmend meetrit eemal kerjanud kodutu samm muutus meist möödudes tantsulisemaks ja ta tervitas meid naeruhelgiga. Kuigi publiku suuruse mõttes oleks targem ikka vanalinnapäevadel või mõnel folgil mängida, leidus huvilisi palju rohkem, kui esialgu ennustasime.

Kolmveerand tunni järel pakkisime pillid taas kokku, olles selle ajaga kohvrisse kogunud 26 eurot ja hunniku pronksikarva sente. Kumbki meist teenis seega üle seitsme korra rohkem seadusega määratud minimaalsest ning pea kaks korda rohkem keskmisest tunnitasust. Rahvarohkem kellaaeg ning pikem mänguaeg oleks ehk enamgi kasu toonud. Tulus ajaviide, mis täidab ka kõhtu!

Peamine on siiski see, et nägime enda ümber pidevalt rõõmsaid naeratavaid inimesi, kel kummitab loodetavasti siiamaani tšastuškast pärit fraas „Juhan mõtles päeva, kaks, ega saanud targemaks“.


Mängusoovist teata ette

Muusik, kes tahab tänaval mängida ja raha teenida, peab kuni kümme päeva varem tegema avalduse avaliku ürituse korraldamiseks. Linnavalitsuse kultuuriosakonna peaspetsialist Janno Jürgensi selgitusel on see vajalik ka siis, kui soov mängida vaid üks kord ja tund aega. Avaldust saab teha nii kohapeal kui digiallkirjastatult interneti teel.

Seda ei pea tegema siiski iga kord uuesti – loa võib saada korraga kuni pooleks aastaks.
Mis juhtub siis, kui end registreerimata jätta, ei osanud Jürgens aga öelda. „Seda ei ole veel ette tulnud, et keegi kaebab ja siis kontrollides selline asi avastatakse,“ lausus ta.
Hetkel linnas registreerinud tänavamuusikuid saab üles lugeda ühe käe sõrmedel. Tuntuimaks on vast Küütri tänaval valge kassi seltskonnas meisterlikult akordionit mängiv vanahärra.

Evelyn Liivamägi
MTA maksude osakonna juhataja  

Kui inimene esineb muusikaga avalikus ruumis (näiteks tänaval) ja sellise tegevuse juures on näha, et selle eest oodatakse vastutasu (näiteks korjanduskarp või muu ese raha jaoks), siis on see esinemine tasu eest.

Tulumaksuseaduse järgi määratletakse inimese iseseisvat majandus- või kutsetegevust, mille eesmärk on tulu saamine, ettevõtluseks. Kui tänavamuusik esineb, et selle eest tasu saada, maksustatakse niisugune tulu kui ettevõtlustulu ja tänavamuusik peab selle tulu oma tuludeklaratsioonis deklareerima. Kontrollida saab seda üksikjuhtumi kontrolliga.


Tartu Ekspress uuris linlastelt, kuidas tänavamuusikutesse suhtutakse ja mida arvatakse kohalike pillimeeste tasemest.

Alla

Tänavamuusikuid on linnas vähe, võiks olla rohkem. Väga mõnusalt mängivad, oleks aega vaataks kauem. Mina annetan alati nii, kuidas rahakott lubab. Palju oleneb muusikantidest. Seekord ja viimane kord on tase väga hea.

Karl

Tore, et selline asi on olemas. Kui ma näen, siis midagi ikka annan. Nemad on kindlasti väga andekad. Soovitan kõigil tänavamuusikuid toetada. Pigem olgu neid rohkem kui vähem.

Piret ja Terje

Tartus mõned tänavamuusikud on, aga lahedaid on vähe. On üks saksofonist, kes paneb taha tümpsu käima ja siis mängib – see on nii õudne. Aga need praegused mängijad on ägedad. Päriselt särtsuga. Nad ei tee seda sellepärast, et kopkat korjata. Tase jääb loomulikult silma.

Iti

Lõbus oleks, kui linnas mängitaks rohkem muusikat. Need poisid mängivad väga hästi – tublid ja julged. Vahest, kui midagi anda on siis, ikka annan. Aga kui tase on halb, siis ei anna midagi.

Rainer

Ma ei saaks öelda, et nad halvasti mängivad, sest nad on setud nagu minagi. Tänavamuusikud on Tartu hing. Teistmoodi ei kujutakski linna ette. Olen ise käinud samamoodi mööda Euroopat ringi möllamas ja tean, kui vajalik see on.

Tõnisson

Olen alati rõõmsalt neid noormehi vaadanud. Neist saaksid tõelised spetsialistid, kohe näha, et nad on muusika taga. Tänapäeval, kurat, tahetakse ju kõiki asju üle nurga teha.

Autor: Laurits Leima, laurits@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/05/2012 10:54:30



Tweet