Tõnis Lattik leppis mentori ja mehaaniku rolliga, aga südames kibeles võidu sõitma. Tõnise käes olev auto on see, mille allakirjutanu päeva lõpus palju kurvemas seisus tagastas. Foto: Kaupo Torim

See oli 1977. aasta suvi, kui Karksi-Nuia poisse tabas autokrossihullus. Sellel suvel võitsid Nuia mehed NSVLi meistrivõistlustelt autokrossis ühe kulla ja kaks hõbedat.

Matti Villemsonist sai esimene NSVL meister bagikrossis, Olev Aasna tuli nõrgema mootoriga bagide arvestuses hõbedale ning toonase autokrossi paraadalal, GAZ-51 klassis, võitis Tõnu Kurro „enesveliidukatel“ hõbemedali.

Loomulikult pidi iga aleviku mehehakatis seepeale oma bagi- või kastikamudeli saama, võimalikult sarnase neile, millega suured mehed medalitele kihutasid. Ja loomulikult tahtis iga kutt oma puidust nikerdatud või konstruktorist painutatud mudelautole numbrit 313 – sama, nagu oli Kurro Tõnni autol.

Just sel põhjusel tabas meie Tehnika tänava 10-pealist kampa mudelismimaania. Esmalt püüdsime üksteist üle trumbata mudelite võimalikult originaalilähedase sarnasusega, seejärel tegime tänavatagusele mäenõlvale unustatud mullahunnikutesse krossiraja, kus me tatti pritsides krossikate hääli matkisime ja võidu peale oma masinaid jooksutasime.

35 aastat hiljem

Laupäev, 5. mai. Automudelispordi Eesti karikavõistluste I offroad etapi peakorraldaja Rando Mere tõi mulle võistlusel osalemiseks tuttuue mudelauto otse Hobimaailma poeriiulilt – sinise, kriimuta, kleepsude ja sildiga. Sildilt loen: 279 €.

Selle elektrimootoriga ja 4-veolise „eluka“ ning kogu automudelismi hingeelu asub mulle selgitama Tõnis Lattik. Argipäeviti Hansa­transis logistikuna töötav mees on muheda jutuga ja kätkeb mudeliga kiiresti sõitmise saladuse kohemaid ühte lausesse: „Sõida mööda rada nii, et auto läikiv pool oleks üleval.“ Temalt saan teada, et võistluseks mulle usaldatud masin kuulub klassi „1 : 10 Open“, mis on neljast nõrgim ja seetõttu algajale sobivaim.


Metsikud hüpped, rataste alt paiskuv tolm täis liiva ja murupuru ning kiirus kuni 70 km/h – selline on mudelautode võimekus. Muljetavaldav. Foto: Kaupo Torim

Saan juhtpuldi, instruktsiooni ja ülesande: „Näe, see on gaas ja see ratas on rool. Edasi on paremale ja tagasi on vasakule. Kõik. Tee kaheksaid.“ Proovin. Kaheksa üks paun venib piklikuks, teine lapikuks. Proovin veel ja veel, aga ilusat kaheksat autoga välja ei joonista. 

Enne kvalifikatsiooni saan Tõniselt teada, et ajasõite on kolm. Iga sõit 10 minutit. Nendest sõltub stardijärjekord ja suure osalusega masinaklassides ka see, kas võistleja üldse finaalsõitu pääseb. „Viimase pärast ära muretse,“ ergutab Tõnis, „sul on 2 konkurenti.“

Kell 10.10 hõigub peakorraldaja Rando võistlejad kokku. Meid on 32. Teismeliseealistest hallipäisteni. Naisi pole, küll teevad võistluse rahvusvaheliseks kolm lätlast. Rando kiidab, et lühikese etteteatamisaja tõttu väärivad kõik kohaletulnud aplodeerimist, räägib üle põhireeglid rajal ja boksides, manitseb, et prügi võib maha loopida küll, aga alles siis, kui kõik kotid on täis, ning saadab meid võistlustulle hüüdega: „Rohkem fun’i – peaasi, et lõbus oleks!“

Ajasõite on kolm. Iga sõit vältab 10 minutit. Nendest sõltub stardijärjekord ja suure osalusega masinaklassides ka see, kas võistleja üldse finaalsõitu pääseb. „Viimase pärast ära muretse,“ ergutab Tõnis, „sul on 2 konkurenti.“

Kell on 11. Ronin pukki. 3 m kõrguselt on rajale hea ülevaade ja side juhtpuldi ning auto vahel laitmatu. Mehaanikuks kehastunud Tõnis paneb auto boksiteele ja ütleb: „Pane nüüd!“

Minu sinine „jurakas“ ei püsi kuidagi rajal. Paari ringi järel adun, kuidas kruttida puldi juhtratast siis, kui auto sõidab rajal ninaga minu poole. Vajab harjumist, et otsevaates vasakule pöörav auto peab tegelikult tegema parempöörde. Tõnis hüüab: „Trampliin! Pane otse peale, muidu lendad rajalt!“ Panen otse ja püsin rajal.

Algaja õnn

Esimeses ajasõidus kaotan kiireima ringi võrdluses Märtenile 7 ja võidan seadistustega eksperimenteerivat Arpot 6 sekundiga. Teises ja kolmandaski sõidus kohad ei muutu, küll teevad seda ringiajad. Ajasõitude lõpuks on mu ringiaegade keskmine paranenud 10 sekundit. Ajasõitude teine koht on üllatus. Veel suurema pommi lõhkan hiljem, finaalsõitudes.

Neidki on kolm ja vältavad samuti 10 minutit. Arvesse läheb kahe parema tulemus. Esimene finaal. C9H13NO3 ehk adrenaliin möllab, käed lähevad niiskeks, õhus on õlipõletuse ving, tolm ja pinge.

Esimese ringi lõpetan teisena, liidrist 1,5 sekundit maas, seejärel eksin kahel järgmisel ning püüan edaspidistel veatuna sõites esimest-teist mitte kaugele lasta. Viiendal ringil eksivad nemadki ja kuuendat alustan liidrina mina. Valjuhääldis nokitakse konkurentide kallal ja ülistatakse esmakordselt sõitev ajakirjanik Eesti uueks talendiks.

10 minutit sõiduaega saab täis siis, kui oleme 11ndal ringil. See tuleb lõpuni sõita. Kindlalt. Eksimusteta. Siis tuleb võit. Edu Arpo ees on ringile minnes 4 sekundit. Ringi keskel, kui vahe pole oluliselt muutunud, tabab mind võiduhirm.

Eksin, sahmin rooliga ja keeran masina rajalt välja. Selle tagasitõstmisele kulub aega, Arpo möödub ja võidab 4,07 sekundiga. Minu sitke sõit on üllatus, aga kahes järgmises ma enam imet ei tee. Teise sõidu lõpus kärssab läbi auto mootor. Tõnis jõuab selle kolmandaks stardiks küll vahetada, aga sel korral veab mind alt ülekandesüsteem. Kohe alguses kaob vedu tagasillast ja mõned ringid hiljem ka ühest esirattast.


Pilootide platvorm maast 3 meetri kõrgusel. Foto: Kaupo Torim

Sellise autoga otse ei sõida. Katkestan. Parimad tulemused finaalis – 2. ja 3. koht. Need annavad masinaklassi arvestuses viisaka viimase ehk kolmanda koha.

Melu

Parima ettekujutuse sellest, kui kiired on mudelautod ja milline tolmune ning kokkupõrgeterohke põnevik rajal toimub, saab ise kohale minnes. Pealtvaatamine on tasuta, samuti uutele võistlejatele võistlemine. Emotsioonikilde saad enesesse laadida ka selle loo juurde lisatud videost.
Et ise puldiga pukis võistlusmõnu nautida, tuleb lisaks mudelauto ostmisele panustada aega ja raha ka selle hooldusesse. Siiski on kulutused mudelautole originaaliga võrreldes marginaalsed ja selle motospordialaga tegeledes võib olla kindel, et hasart tuleb, aga luud-kondid jäävad terveks.

Kõige rohkem eestikeelset lisainfot haarava hobi kohta vaata: siit. 

Kust autosid osta?
Tartu - Aardla 25b hoovis asuv Hobipood on avatud E,K,R 16-19 ja L 10-14, veebis http://rc-est.ee/
Tallinn – Hobipood Rocca al Mare kaubanduskeskuses ja Kullo mudelipood
Veebis: http://shop.claypitrc.eu (kõik erinevad mudelid ja osad), http://mcd.ee/ (1/5 mudelid), http://www.fasthobbies.eu/ 

Offroadi masinaklassid  
1:10 Open, 1:8 Open, 1:8 Buggy, 1:6 4WD ja 1:6 2WD (1:10 on suhe sõiduki originaalsuurusesse).

Kus võistelda? 
Eestis on rajad Tallinna lähistel Luigel, Laitse rallipargis ja Tartus (asub Rehe hotellist 2,5 km Valga mnt poole).

Võistlused 2012. aastal:
2. ja 30 juuni – Luige, 7-8 juuli - Laitse, 28.juuli - Tartu, 24-26 august – Laitse.

 

Autor: Kaupo Torim, kaupo@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 15/05/2012 10:41:34



Tweet