Raekoja platsil grillitud kanakoibi vitsutades tunneb Callistus Eziukwu end suurepäraselt: „Tartusse tulen alati soojade tunnetega.” Foto: Rasmus Rekand

Möödunud hooajal Rocki värve kaitsnud ameeriklasest keskmängija Callistus Eziukwu on tagasi Emajõe Ateenas. Tõsi küll, mitte tugevdamas finaalideks valmistuvat korvpallimeeskonda, vaid lihtsalt sõpradel külas.

„Enne koju lendamist tulin paariks päevaks. Lihtsalt puhkama, lubasin sõbrale. Ja pealegi on Tartus ... pagana lahe.” Hüüdnime Bean kandev koljat on silmnähtavalt heatujuline. Särab Taaralinna välikohviku pingil eredamaltki kui kevadine päike.

„Päevad siin on möödunud lihtsalt tšillides. Poolas ei näinud ma kolm esimest kuud korrakski päikest – kohutavalt rusuv ilm. Eile vahtisin jõe ääres kalamehi, et mida nad püüavad. Kellelgi ei näkanud. Täna plaanin minna Rocki trenni. Küll jah, vaid vaatama ning tere ütlema. Tahan poistele ja Gerdile head soovid edasi anda. Tean, et neil on finaalide eel pinged, rohkem segada pole mõtet.”

Erilise tähelepanu osaliseks pole endine leegionär Tartus saanud. Oleks naiivne väita, et üle kahemeetrine must mees jääks linnatänavail märkamatuks, ent autogrammiküttide parvest on samuti asi kaugel. „Mõned ikka vist tunnevad ära, ka peale tuttavate-sõprade,” usub Bean, et pole Tartu korvpallisõprade jaoks täiesti ununenud.

Mälestusväärne hooaeg

Hooaeg Koszalinis, Tartu suuruses linnakeses Loode-Poolas, kuhu Eziukwu detsembris maandus, on mitmeski mõttes mälestusväärne. „Minu saabumise päeval vallandati abitreener. Pärast esimest mängu oli ka peatreeneri postil uus mees. Andrej Urlep, kellest kohalikud rääkisid õuduslugusid. Algul ma vaid naersin ...”

Jutud sellest, milliste võtetega isand Urlep pallureid vormi ajas, vääriks eraldi artiklit. Näiteks kahe mängudest vaba nädala jooksul ei puututud kordagi palli. „Puhas füüsis. Jooks, kaitses „istumised”. Isegi ei öeldud, palju joosta tuleb – hakka aga lippama, küll öeldakse, kui aitab. Kummaline on näha meeskonnakaaslasi kurnatusest sõna otseses mõttes maha kukkumas. Ma oleks nagu sõjaväes käinud. Mahv nagu hooaja ettevalmistuslaagris, ainult et sedasi viis kuud jutti.”

Karmid meetmed kandsid ka loodetud vilju. Vaatamata katastroofilisele hooaja algusele saadi viimane play-off'i koht ning veerandfinaali vastaseks kodukamara parim – Asseco Procom. Ometigi näidati eurokarastusega tiimile kõvasti hambaid.

Esimene mäng võõrsil kaotati punktiga. Teises tuli vastu võtta korralik saun. Seejärel võideti aga kahel korral kodus. „Otsustava mängu kolmandal veerandajal olime 16ga maas. Aga kolm minutit enne lõppu oli vahe vaid 2 punkti. Siis vilistati mulle kergelt viga. Edasi ei suutnud kumbki skoorida, aga nemad olid lauas paremad. Lõpuks pidime vigu hakkama tegema. Nende vabavisked tabasid, meie kolmesed mitte. Põhimõtteliselt jäi rekord (play-off'i nõrgim alistab tugevaima) kahe lauapalli kaugusele. Kahju ...”

Täielikud vastandid

Sobitades mõttes Tartu meeskonda Poola liigasse, usub Eziukwu, et oldaks keskmike hulgas. „Tegemist on küll äärmiselt erinevate kooslustega. Siin on peamiselt Eesti poisid, Poolas on rohkelt võõrast rahvast. Lisaks kohalikele kuulus Koszalini ridadesse neli ameeriklast ning kodustatud kanadalane ja horvaat.

Tartus oli mäng tehnilisem. Töötati tiimi, mitte iseenda tulemuse nimel. Poolas on musta mängu rohkem. Teatud mehed ainult küünarnukkidega „töötlemisega” tegelesidki. Vahel olin pärast mängu sinised laike üleni täis. Kord virutas vastasmängija mulle lihtsalt käega näkku – anti tavaline viga! Isegi ebasportlikku mitte, kuigi oleks pidanud eemaldama.”

Eziukwu viskas Poolas peetud 31 mängu jooksul keskmiselt 10,3 punkti, noppis lauast 6,7 palli ning blokeeris 1,6 viset. „Naljakas – viskasin kolmeseid paremini kui vabaviskeid. Ühe mängu kaotasime just minu vabavisete pärast. Mulle tehti viga ja ühepunktilises kaotuseisus panin mõlemad vabavisked mööda. Valus! Muudkui mõlgub meeles.”

Eziukwu Poola karjääri vabaviskeprotsent (46) on tõesti kolmestega võrreldes (67) nigelamast nigelam. Mõistagi on numbrites kerge moonutus, sest kaare tagant panigi mees teele vaid kolm viset, tabades neist kaks. Vabaviskeid kogunes aga 117, millest rõnga läbis 54.

„Omalaadse „rekordi” püstitasin veel – 7 minutiga neli viga ja ülejäänud mängu tuli juba pingilt vaadata.”

Taplus sokkides

Kõrvutades aastaid Poolas ja Eestis on Eziukwu arvates tegemist täielike vastanditega. Rahuliku Tartu kõrval on elu Koszalinis täis uskumatuid seiklusi.

Nii tuli ameeriklasel näiteks viisaprobleemide vältimiseks käia korraks Ukrainas. „Kolm tundi autosõitu piirini, korraks riigist välja ja teistpidi kohe tagasi. Automaatidega mehed, metsikult rahvast hiiglaslike kohvritega, lapsed süles nutmas. Uskumatu vaatepilt. Ei kurvasta, kui minu esimene käik Ukrainasse jääks ka viimaseks.“

Ka sattus Eziukwu pärast kolmandat veerandfinaalmängu otse kodusaali kõrval korralikku rüselusse jalgpallifännidega. „Jäigi segaseks, kas purjus kohalikke ärritas rohkem see, et me olime korvpallurid või meie nahavärv. Igatahes hakkasid nad tüli norima, tahtsid ühe kaaslase kaamerat ära võtta. Keegi umbjoobes tegelane kukkus näoga mu auto tagaklaasi .

Lõpuks oli päris suur rüselemine, kohalikke muudkui tuli juurde. Isegi meie abitreener pidi käed käiku laskma. Eks sa proovi plätudes kakelda. Viskasin need jalast ja madistasin sokkides. Üks meie võtmemängija murdis seal käe. Mul läks isegi õnnelikult, pisut sain vaid jalale viga.“

Kokkuvõttes leiab Eziukwu, et elu Poolas pakkus kogemusi servast serva. „Palju sai ka nalja. Pooleks päevaks tuleb sinna veel minna – võtan asjad ja lendan koju.“

Küsimusele kus või millal teda taas kohata võib, jääb tõmmu mees vastuse võlgu. „Küll me näeme jälle. Kus iganes. Sellepärast ma ei ütlegi kunagi „head aega“ (good bye), vaid ikka „nägemiseni“ (see you).“

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 09/05/2012 15:45:54



Tweet