Et öösel kolme ajal kaubahalli ette sööstnud päästjad ohtu ei tuvastanud, võis Uno Mällo rahumeeli hetkeks silma looja lasta. Kolleeg Ivan Soosaar ja autojuht Ivar Laanes otsustasid siiski ööelul silma peal hoida. Foto: Juhan Lang

Ajal, mil Tartu Ekspress volbriõhtul Tartu päästekomando ette jõuab, on suur osa Kasarmu tn sõjaväehoone põlengust juba kustutatud.

Südaööl saabuvad ka läbivettinud roobade (kaitseriided – toim) ja nõgiste nägudega pritsimehed. „Ainsad kuivad asjad on sokid,“ täpsustab keegi kümmekonnast päästjast, et riideid ei pistetud otsemaid pesumasinasse sugugi peenutsemise pärast.

„Aasta üks suuremaid põlenguid. Tundus, et on kivihoone, aga tegelikult olid vaheseintel roomatid ja põlemiskoormus väga suur,“ räägib rühmapealik Aare Saks, kes sõidab Teele nimelises autos numbriga 11 (üks-üks). Peale tema kihutavad 18 tonni kaaluvas, peamiselt linna väljakutsete jaoks mõeldud masinas autojuht ja kolm tõrjujat. Teises sõidukis põrutavad enamasti maakonna häiretele koos sohvriga kolm meest.

Kuidas ikkagi sõjaväehoone süttis? „Vist oli vaja krunti vabaks teha, muud võimalust ei ole. Karta on, et seal on kellegi kuri käsi mängus, elektrit ju sees ei ole,“ juurdleb komando staažikaim pritsimees Voldemar Keerd. „Terve maja oli leeke täis. Järsku ei lähe nii laialt põlema. Nagu Inglisild, valgustust pole, elekter ei jookse, just olid vihmased ja niisked ilmad. Kuidas see läheks ise põlema?“

Ehkki aastatega on meestel erinevate põlengute kohta versioone kogunenud omajagu, neist avalikult ei kõnelda. „Ne poiman, ne vor,“ (kuni kätte pole saadud, ei ole varas – vene k) jääb üle kümne aasta autojuhi leiba söönud Ivar Laanes teooriate pakkumisel tagasihoidlikuks.

Andurid kutsuvad tühja

Nii kui suurem jagu meeskonnast on end veidi enne kolme öösel magama sättinud, kõlab seinalt kilehäälne „11 kaubahalli juurde!“ Silmapilguga ollakse teiselt korruselt all garaažis, roobad seljas ja autol hääled sees. Kuidas see võimalik on, jääbki arusaamatuks. Olgugi, et mööda raudposti libistavad end väidetavalt alla mudilasedki ja pullimehed on pea ees läinud, saab kogenematuse ettekäände taha peidetud hirm ajakirjanikust võitu.

„Kõige tüütumad ongi alarmid,“ teatab Laanes rooli tagant, et just süsteemihäiretest ja lõppevate patareide pärast tööle läinud anduritelt tuleb kõige rohkem väljakutseid. Nii on tulnud mõnikord käia öö jooksul samas kohas mitmel korral. Kui sündmuskohalt teatataksegi, et tegu on valehäirega, sõidetakse kohale igal juhul.

Nii ka sel korral. Tuletõrjujad istuvad lõhnalt suitsuahju meenutavasse kabiini peagi tagasi ja Laanes manööverdab tänava ääres uudistavate noorukite vahelt Kalevi tänava angaari suunas.

Kuigi kapriissed ja liialt kergesti ärrituvad andurid võivad olla parajaks peavaluks, teab Saks, et alati saab minna hullemini. „Suitsuandurid pandi küll suure hurraaga üles, aga nii kui patarei tühjaks sai, visati see kapi peale ja seal on see olnud mitmel korral, kui inimene voodis ära põles.“

Õpitud abitus

Tuhastunud laibad ja autodesse muljutud surnukehad muutuvad aastate jooksul tavaliseks vaatepildiks, ent ikka veel üllatab päästjaid vahel inimeste lihtsameelsus. Kui maal on naabrid kustutustöödel sageli abiks, siis linlased eelistavad õnnetusi mobiiltelefonidega filmida.

„Võta üks pangetäis vett, viska sinna väiksele põlengule või kõnni jalaga peal, on kulu kustutatud!“ avaldab 17 aastat pritsimehe ametit pidanud Uno Mällo lihtsa tõetera. „Aga ei, kutsuvad meid. Maal küll sihukest asja pole. Kulu paneb põlema, võitleb elu eest ja kui ise enam jagu ei saa, helistab. Linnas põleb viis ruutmeetrit ja kohe kõll-kõll-kõll.“

Sama meelt on ka Aare Saks, kelle sõnul nemad nõuetekohaselt tehtud tuleaset kaebuse pärast ei kustuta. Pigem soovitab ta helistada politseisse.

Ent teinekord on abitus võtnud veelgi radikaalsemaid vorme. Nii teavad tuletõrjujad meenutada aastatetagust juhust, mil äärelinnas purjutanud seltskond teatas põlevast prügikastist. Kohale jõudes selgus, et tulekahjust oli asi kaugel ja auto ümber kogunenud kavalpead soovisid kesklinna tasuta küüti. „Peale me neid ei võtnud,“ tunnistab Ivar Laanes.

Kuigi toona nad ilmselt tänusõnu ei pälvinud, on linna eksinud metsloomad, kauplustesse putkanud varblased, kraavi vajunud hobune, 9-korruselise maja ventilatsioonišahti pugenud mesilassülem ja nädal aega puu otsas istunud kassipoeg vaid mõned hädalised, kel põhjust päästjaid hea sõnaga meenutada.

Siidinäpule ei sobi

Keskmiselt tuleb ööpäevas Tartu päästekomandole viis väljakutset. Peale avariide, mis kipuvad sagedamini juhtuma nädalavahetustel, teised õnnetused ajast ei küsi. Siiski eelistaksid pritsimehed väljakutsetele sõitmise asemel pigem välja mitte sõita. „On hea päev, kui meile tööd ei anta,“ selgitab Laanes. „Kui meil tööd on, läheb kellelgi ju halvasti.“

Kes soovib ametit proovida peab ligi 20 aastat töö varjukülgi näinud Aare Saksa hinnangul olema külma närviga, vintske ja nii füüsiliselt kui vaimselt vastupidav. „Must ja ropp töö, hukkunute, tulekahjude ja liiklusavariidega. Samas – kõigega harjub ära.“

Uno Mällo lisab, et kuumagi ei tohiks karta, sest „näod on kõigil punased“.


Volbri väljakutsed

• 30.04 kell 11.07 sattus Rannu vallas Emajõel hätta paadiga kalamees. Kohal olnud inimesed tõid vahetult enne päästjate saabumist kalamehe kaatriga kaldale.
• 18.31 teatati kahe sõiduautoga liiklusavariist Anne ja Paju tn ristmikul. Tabivere päästjad (Tartu komando kustutas Kasarmu tn hoone tulekahju) võtsid autodel süttimisohu ärahoidmiseks maha akujuhtmed.
• 21.01 põles Tamme põigus prügikast, mille lähedalolnud inimesed omal jõul kustutasid. Sündmusele reageerisid Tabivere päästjad.
• 23.47 Vanemuise tn oli inimene eemalt näinud suitsu. Ümbruskonda kontrollides midagi põlevat ei leitud.
• 23.54 käidi kontrollimas Kuperjanovi tn lõkke tegemise ohutust. Tuleohutusnõuded olid täidetud.
• 1. mail 2.59 käidi Küüni tn ärihoones, kus oli tööle hakanud automaatne tulekahjusignalisatsioon. Selgus, et tulekahju ei olnud.

 

Autor: Juhan Lang, juhan@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 03/05/2012 18:49:08



Tweet