Kõik uudised Paberväljanne Online

Kahest mehest rahvusülikooli hälli juures

Eestikeelse kõrgharidusega alustamine oli omaette julgustükk, mis nõudis hakkajaid teadusemehi.

Kahest neist teen alljärgnevalt juttu. Jaan Jõgever (1860–1924) oli keelemees, kes 1919. aasta 6. oktoobril pidas professori kohusetäitjana esimese eesti keele kursuse loengu rahvusülikoolis. Õppinud oli ta Riia vaimulikus seminaris, lõpetanud slaavi filoloogina Tartu ülikooli, oli pikka aega vene ja eesti keele õpetaja Treffneri koolis. Eesti intelligentsi hulgas hästi tuntud, kuid mitte just tunnustatud tegelane, sest riigitruu kodanikuna pidas venestamise kõrgperioodil ligi 10 aastat Tartus kohaliku tsensori ametit. Skeptilise rahvuslasena arvas, et eesti keelel pole tulevikus nagunii arenguruumi, kuid teaduse huvides tasub olemasolevat uurida ja jäädvustada.

Pärast 1905. aastat muutus Jõgever eestluse perspektiivide suhtes optimistlikumaks. Võttis agaralt osa Eesti Kirjanduse Seltsi asutamisest ja tööst (1907). Uuris eesti keele häälikulugu ja oli ligi 10 aastat ülikoolis eesti keele lektor. Keeldus koostööst Saksa okupatsioonivõimudega 1918 ja nimetati 1919. aasta suvel filosoofiateaduskonna ajutiseks dekaaniks. Selles ametis tuli tal määrata esimese loengukursuse avaloengu pidaja ning Jõgever ei jätnud juhust kasutamata. Nii jäädvustas ta ka oma nime meie alma mater’i ajalukku, mistõttu väärib pajatuste sarjaski meenutamist.

Teine mees oli soomlasest estofiil, geograaf Johannes Gabriel Granö (1882–1956), kes õppis 1919. aastal lühikese ajaga eesti keele sedavõrd selgeks, et võis alles kujuneva teadusterminoloogiaga keeles õpetada mitut maateaduslikku ainet. Ise samal ajal Eesti looduse eripära tundma õppides ja kirja pannes. 1922. aastal ilmus tema uurimus „Eesti maastikulised üksused“. Sama ainest kasutas ta ka oma saksakeelses – silmas pidades üllitise rahvusvahelist levimist – peateoses „Puhas geograafia“.

Tartus õpetas Granö 1923. aastani. Seejärel juba professorina Helsingis ja Turus, kus oli paar aastat sealse suurkooli rektor. Tartu ülikooli 300 aasta juubeli puhul valiti ta meie suurkooli audoktoriks ja mitme teadusseltsi auliikmeks.

1920. aastate esimesel poolel ajalugu studeerinud Alice Moora (hiljem Harri Moora abikaasa) meenutas: „Soomest oli tulnud eestlasi õpetama kolm noort teadusemeest, kes kandsid kauneid inglite nimesid: Gabriel, Miikael ja Rafael. Olin koolis hoolega õppinud piiblilugu ja usuõpetust, nii et teadsin seda inglite värki hästi. Seepärast hakkasin neid mehi – geograaf Johannes Gabriel Granöt, muinasteadlast Aarne Miikael Tallgreni ja ajaloolast Arno Rafael Cederbergi kutsuma kolmeks keerubiks.“ Ja eks nad olnudki oma viljaka tegevusega omamoodi teaduslikud kaitseinglid eestikeelse ülikooli hälli juures.

Ametlik õppekeel oli loomulikult eesti keel, kuid 1920. aastatel ei suutnud paljud spetsialistid selles keeles õppetööd läbi viia. 1925. aastal peeti 62% loengutest eesti keeles, 25% saksa keeles ja 8% vene keeles. 5% muudes, peamiselt soome keeles. Kusjuures üliõpilastele kohustuslik teaduskirjandus oli pea kogu ulatuses võõrkeelne, eestikeelne alles hakkas ilmuma. Mõned eestlastest õppejõudki eelistasid rahvusvahelise tuntuse saavutamiseks üllitada oma uurimusi saksa, harvemini inglise või prantsuse keeles. Mida enam suurenes 1930. aastatel eestlastest professorite ja dotsentide arv, seda vähem tekitas keelte küsimus ülikoolis raskusi. Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolist oli ka sisuliselt saanud tõeline rahvusülikool.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 19/12/2019 09:24:37



test version:0.082283020019531