Küsitlus

Tartu 2019. aasta tigu on...

Rahuläbirääkimiste algusest Tartus

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Sedapuhku pajatan sündmustest, mis toimusid Tartus täpselt saja aasta eest ja pälvisid tähelepanu pea kogu Euroopas.

Kuigi Läti, Leedu ja Soome pidasid targemaks toimuvast eemale jääda, jõuti 1919. aasta 6. detsembril nii kaugele, et Emajõelinnas algasid läbirääkimised sõda lõpetava püsiva rahu sõlmimiseks. Nõukogude Vene delegatsioon – koos abipersonaliga kokku 26 isikut – oli teele asunud Moskvast. Rongiga sõideti Pihkvasse, rindejoon ületati Irboska kandis ja edasi Võru ning Valga kaudu jõuti Tartu vaksalisse. Rahulinnas majutati saabunud läbirääkijad küllaltki esinduslikku hoonesse Kassitoome nõlval. Ametlik aadress Veski tn 6. Minu põlvkonna tartlastele tuntud ka EPA klubina, akadeemilise nooruse ühe populaarse kooskäimise kohana.

Läbirääkimiste paigaks sai aga Aia – praeguse nimega Vanemuise – uulitsal kõrguva kroonumaja suur saal. Hoone oli omal aja püstitatud tsaari sõjaväe staapide tarvis. 1919. aastal asus siin Eesti vabariigi riigikohus. Arupidamiseks sobiv soliidne ümarlaud koos 24 stiilse tooliga saadi Tartu Laenu- ja Hoiuühisuselt. Praegu võib seda ajaloolise tähendusega mööblieset näha linnamuuseumi Tartu rahu toas – tasub vaadata.

Nõukogude delegatsiooni tegevust juhtis Adolf Abrami p Joffe (1883–1927). Meditsiinilise kõrgharidusega poliitik ja diplomaat, Lev Trotski mõttekaaslane ning sõber. 1918. aasta alguses oli ta osalenud Bresti rahu tegemisel keiserliku Saksamaaga ja esindanud seejärel noort Nõukogude riiki Berliinis. Pärast Tartu rahule allakirjutamist juhtis ta Nõukogude Vene delegatsiooni rahu sõlmimisel Leedu, Läti ja Poolaga. Seejärel oli saadikuks Hiinas ning Austrias. Olles Staliniga tülli pööranud trotskistliku opositsiooni üks peamisi juhte ja nähes Trotski vaenamist, otsustas Joffe minna vabasurma. See sai teoks 1927 aasta 17. novembril.

Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska (1866–1920) oli Tartu ülikooli lõpetanud jurist ja oma aja kohta küllaltki kogenud poliitik. Töötas hinnatud advokaadina Tallinnas, kus valiti 1904. aastal linnavolinikuks. 1913–1917 oli kubermangulinna linnapea ja rahutu 1917. aasta märtsist oktoobrini koguni Eestimaa kubermangu komissar. Seega esimene mees kohalikus tsiviilhalduses. Eesti vabariigi algusaegadel oli kohtuministrina ametis noorele riigile rahvusvahelise tunnustuse hankimisega Pariisi suurel rahukonverentsil, siin koges Vene valgete jäika vastuseisu iseseisvate rahvusriikide loomisele Ida-Euroopas ning Prantsusmaa ja Inglismaa juhtide välispoliitika mõningaid erinevusi.

Tartu rahu sõlmimisega seotud pinge mõjus saatuslikult Poska tervisele. Ta suri ootamatult südamerabandusse 7. märtsil 1920 oma kodus Tallinnas ja maeti – esimesed riiklikud matused üldse – kolm päeva hiljem Siselinna kalmistule.

Rahudelegatsiooni liige, hilisem riigivanem ja välisminister juuraprofessor Ants Piip (1884–1942) meenutas, et kuigi ametlikku protokolli ei peetud tehti läbirääkimistel stenograafilisi märkmeid. Üksikute teemade (sõltumatus, riigipiir, sõjalised tagatised ja majandusküsimused) arutamiseks moodustati erikomisjonid. Kuna kumbki pool ei taotlenud vaherahu, kestis sõda edasi. Seda just Narva rindel, kus punased proovisid Eestit sundida suurtele territoriaalsetele järeleandmistele, kuid tulemusetult. Rinne pidas ja Narva jäi vallutamata.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 05/12/2019 08:53:50



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.15304493904114