Küsitlus

Keda usub?

Kujuteldav intervjuu Villem Ernitsaga

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

(Tugineb pea täiel määral V. Ernitsa poolt kirjutatule või hiljem suuliselt meenutatule.) Intervjuu võiks aset leida 2. detsembril 1919.

Reporter: Härra Ernits, kas tohib Teile mõned küsimused ette seada seoses Eesti ülikooli avamisega?

Ernits: Aga palun, aga palun ... Mina olen ikka nõus vastama.

Reporter: Kuidas Teie hindate eestikeelse ülikooli avamist?

Ernits: Väga kõrgelt, loomulikult väga kõrgelt. See on suurim saavutus, mida eestlased oma hariduspüüetes ja kultuuraelus on kätte saanud.

Reporter: Millise mulje jättis Teile eilne Tartu?

Ernits: Noh, kuidas öelda ... Linn võinuks ikka lipuehtes olla, praegu olid lipud välja pandud ainult üksikutel majadel. Vist oli unustatud sellekohane käsk anda. Küll oli ülikooli esikülg kenasti ehitud kolme Eesti lipuga, Eesti-värviliste vappidega ja roheliste vanikutega. See mulle meeldis, see lõi piduliku tunde.

Reporter: Kas aktus ise läks nii, nagu oli plaanitud?

Ernits: Mjaa ... mitte just päris. Algus kippus venima, sest võõraste kogunemine võttis aega, nii et alles kell kolmveerand üks saadi alustada Vanemuise orkestri avamänguga. Oma pool tundi jäädi hiljaks. Ja kestis aktus ka üle nelja tunni ... Aga muidu läks kõik korda, kõik oli hingeülendav.

Reporter: Pandi tähele, et ligi 50 tervitaja hulgas oli kaks mees, kes kaks korda sõna võtsid – Helsingi ülikooli professor Kaarle Krohn ja Teie.

Ernits: Jah, tuli nii välja. Esimene kord esinesin ma kui Asutava Kogu hariduskomisjoni esindaja, siis ma olin härra Ernits. Ja teine kord kui meie partei häälekandja „Sotsiaaldemokraadi“ esindaja, siis ma olin seltsimees Ernits. Muide, mul oli koguni kaks kutset sellele ajaloolisele sündmusele. Ühe sain Asutava Kogu liikmena ja teise kui ülikooli eradotsent.

Reporter: Ja mida Te tegite teise kutsega, kui see just saladus ei ole?

Ernits: Mis saladus nüüd ... Andsin koolipoisist sõbrale Aleksander Johansonile. Tema oli oma 17 aastaga vist kõll kõige noorem kutsutud külaliste hulgas.

(Reporter: Olgu etteruttavalt nimetatud, et hiljem tuntakse tartlast Aleksander Johansoni Aleksander Elango nime all.)

Reporter: Aga mis toimus pärast aulas peetud aktust?

Ernits: Vanemuises oli suur pidulik õhtusöök umbes 400 inimesele. See kestis keskööni. Peeti palju lauakõnesid eesti, soome, saksa, inglise, prantsuse ja läti keeles. Loeti ette Poola, Leedu ja Ukraina saatkondade tervitustelegrammid.

Reporter: Sellega said siis Eesti ülikooli avamispidustused läbi?

Ernits: Oh ei. Kell 12 öösel läks osa piduvõõraid edasi Eesti Üliõpilaste Seltsi, kus asjaosalisi ja eriti nende prouasid ehtüliõpilaslike tervituste ja mürisevate eladalaskmisega, lauludega ja toolidel kiigutamisega vastu võeti. Kuraator Peeter Põldu kanti koguni kätel ringi.

Reporter: Kaua see pidu kestis?

Ernits: Räägitakse, et kella kuueni hommikul. Mina kui mõistlik inimene läksin juba kell kolm koju magama, siis käis pidu veel täie hooga edasi. Mis mulle eriti meeldis, et see suur õhtusöök Vanemuises oli täiesti karske, ilma tilkagi alkoholi pruukimata. Peaminister Jaan Tõnisson on ju karskuse mees. Ja kuraator Põld samuti. Saab ka kaine peaga suuri ja ilusaid pidusid korraldada.

Reporter: Kas hakkate ka Eesti ülikoolis karskust propageerima?

Ernits: Kuidas siis teisiti. Ülikool ja üliõpilased, kes on ju kõige arenenum osa Eesti rahvast, peavad olema karskusega teistele eeskujuks. Mitte aga joomisega.

Reporter: Suur tänu vestluse eest!

Ernits: Olge lahked, olge lahked. Karskuse nimel olen alati valmis sõna võtma.

Lisaks veel mõned read Aleksander Elango mälestustest. Aktust juhtis rektori kantslist professor A. Paldrock. Pidukõne pidas äsja peaministriks saanud Jaan Tõnisson. Rääkis pikalt ja emotsionaalselt. Ülevaate ülikooli rajamise eeltöödest andis kuraator P. Põld. Ja vabariigi valitsuse nimel tervitas äsja haridusministriks nimetatud Tartu koolimees Konstantin Treffner. Kirjalikke tervitusi loeti ette väga palju ja pikka aega. Kohale oli tulnud ainult kahe välismaise ülikooli – Helsingi ja Riia – esindajad. Asi oli ilmselt selles, et Vabadussõda veel käis ja Eesti vabariik ametlikult tunnustamata. Väljas hakkas juba pimedaks minema, kui see õige pikaks veninud aktus lõppes.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 28/11/2019 09:25:16



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.14775991439819