Küsitlus

Keda usub?

Jaan Tõnisson Eesti Vabariigi eesotsas

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

1919. aasta 18. novembrist juhtis noort vabariiki uue koalitsioonivalitsuse peaministrina kindlakäeline Jaan Tõnisson.

Oli raske sõjaaeg. Judenitš oli Petrogradi all äsja lüüa saanud ja tema demoraliseeritud väed koos arvukate põgenikega valgusid üle Narva jõe Eestisse, tuues tõelise ohuna kaasa tüüfusepideemia. Talv oli tulekul, kuid linnades nappis kütet ja toitu. Olemasolevaga tuli ju esmajoones varustada kaitseväge, kus teenis üle 80 000 mehe.

Leiva küpsetamiseks ei olnud just rukist. Inglismaalt sai abi korras hankida Kanadast imporditud nisu ja hobuste toitmiseks sobivat kaera, kuid rukist ei olnud kusagilt saada. Nii juhtus, et kondiitriäridele ja kohvikutele saiakeste valmistamiseks kallist toorainet jagus, igapäevast leiba tuli küpsetada mingist rukki-, odra ja kaerajahusegust ja kaugelt vähem kui elanikkond vajas.

Olukorra lahendamiseks võttis uus peaminister kasutusele erakorralised abinõud. Viidi sisse taludelt leivavilja sundrekvireerimine kindla hinna eest. See kutsus esile maarahva laialdase nurina: varem võtsid väevõimuga Saksa okupandid, nüüd teeb sama Koodi-Jaani valitsus. Raudteele pandi karm kohustus vedada metsadest küttepuud linnadesse. Aga millega sa vead, kui toored halud ei andnud veduritelegi piisavalt veojõudu ja parem kütus kulus sõjaväerongidele. Ometi tuli valitsus majanduslike raskustega kuidagi toime ja peaminister võis pühenduda välispoliitilisele põhiülesandele – rahuläbirääkimistele kaasaitamisele.

Kui punavägi detsembri keskel erilise ägeduse ja uute polkudega Narva suunas peale tungis, mistõttu olukord oli muutumas kriitiliseks, sõitis J. Tõnisson koos kolme ministriga väerinnale, et kohapeal olukorraga tutvuda ja sõjameeste meeleolu tõsta. Näete, et teid pole ka kõrgemalt poolt unustatud. Narvast siirdus peaminister koos rinnet juhtiva kindral Aleksander Tõnissoniga Dubrovka küla piirkonda – siin olid lahingud viimastel päevadel kõige ägedamad olnud. Pimeduse katte all läksid mõlemad Tõnissonid esimeste kaevikuteni, et ajada rinnet kaitsvate lihtsõduritega silmast silma juttu.

Peaministrit huvitas, kuidas rindemehed vaatavad Tartus käivate rahuläbirääkimiste peale. Sõdurid seletanud: „Rahu on muidugi hea asi, aga selle pärast ei või me käest anda maad, mis Eestile kuulub. Oleme valmis seisma pealetungiva vaenlase vastu nii kaua, kuni on rahuldatud meie riigi huvid.“ See jutuajamine toimus lageda taeva all. Külma ligi 20̊ ja kaeviku põhjas põles väike lõke. Ütle veel, et peaminister oleks ebamugavusi trotsinud ega rahvamees polnud.

Tallinnas Toompeal ootasid aga sõnumid uutest majandusmuredest. Jaan Tõnissonile kurdeti: kui varem küsiti turul küttepuude sülla eest 6 marka, siis nüüd oma kümme korda rohkem. Ka petrooleumi hind olla pöörane, mistõttu paljud pered veedavad pimedaid talveõhtuid kütmata toas vaevalise „tattnina“ valguses. Tuletikke saab vaid hea õnne korral hingehinna eest osta. Voorimehed ei pea kinni määratud taksidest ja nõuavad mitu korda kõrgemat tasu. Eriti siis, kui teekond viib raudteejaama või sealt linna. Paberipuudusel tohivad ajalehed ilmuda ainult neljaleheküljelistena. Sest koolid vajavad hädasti eestikeelseid õpperaamatuid ja trükipaber peab esmajärjekorras minema selleks otstarbeks.

Eriti vihastasid karsklasest peaministrit teated teraviljast vängemaitselise koduviina ehk puskari ajamisest. See oli tulutoov äri, mis vaatamata küllaltki karmidele karistustele oli just maal laialdaselt levinud. Linnades sai „vedela valuuta“ eest head hinda või – mis veelgi olulisem – teha vahetuskaupa. Defitsiit defitsiidi vastu.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/11/2019 09:17:33



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18136405944824