Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Saksakeelsed liitsõnad mõlemad, mis meie keeles oleksid „välksõda ja istumissõda“.

Mõlemad kujundlikud väljendid võttis 1939. aasta sügisel kasutusele USA meedia. Siis, kui oli ilmne, et pärast üllatavalt kiiret Poola alistamist ei järgne midagi taolist Saksa-Prantsuse rindel. Siin istusid väed hästi väljaehitatud kaitseliinidel ja vaenutegevus piirdus hõreda suurtükitule ja „keelte“ saamiseks korraldatud luuresalkade tegevusega. Inimkaotused olid minimaalsed, lennuväe tegevus loid ja seisnes suures osas lendlehtede allapildumises. Kõmuhimulised ajakirjanikud kirjutasid „kummalisest“ – teinekord isegi „koomilisest“ sõjast läänerindel.

Asi oli selles, et Prantsuse väejuhatus lähtus I maailmasõja kogemustele tuginenud doktriinist: kaitse on tugevam kui pealetung. Vastavalt sellele rajati kolmest kaitsevööndist koosnev 380 km pikkune Maginot’ liin – nime sai idee ärgitaja sõjaminister A. Maginot’ järgi – mis turvas riiki Saksa võimaliku sissetungi eest Šveitsist Belgiani. Edasi mereni ulatus hoopis nõrgem Daladier’ tankitõrjeliin. Maginot’ liini ees olid miiniväljad ja tankitõrjekraavid. Põhipositsioon asus betoneeritud mitmekorruselistes maa-alustes punkrites, mida omavahel ühendas kitsas elektriraudtee. Siin paiknesid staabid ja sidesõlmed, meeskonnaruumid, sööklad ning välihaiglad. Sõjamoona ja muu varustuse laod, et vajaduse korral oleks piisavalt kõike 300 000-le maailma kõige tugevama militaarrajatise kaitsjatele.

Sakslased jäid oma Läänevalli – nimetatud propaganda huvides ka Siegfriedi liiniks – ehitamisega ilmselt hiljaks. Sõja alguses oli see vaid tükati valmis ja neist lõikudest tehtud fotosid ning kinokroonikalõike kasutati avalikkuse veenmiseks, et Kolmas riik on ka läänekaarest kindlalt kaitstud. Mis sugugi ei vastanud tegelikkusele, sest kuni 1940. aasta kevadeni kestsid siin ulatuslikud ehitustööd täie hooga. Siis alustasid sakslased aga lääneski ootamatust kasutades peamiselt õhu- ja soomusvägedele tuginevat välksõda. See viis kahes etapis Prantsusmaa kaotusele ja Inglise ekspeditsioonijõudude evakueerimisele saareriiki, mida kaitsesid vaid sõjalaevastik ning kuninglikud õhujõud.

Välksõjas oli võidu aluseks vastase nii militaarse kui tsiviiljuhtimise halvamine kohe kampaania algul. Üllatusrünnakutega tuli hävitada veel õhku tõusmata vaenulik lennuvägi. Seejärel purustada side, teede ja raudteede sõlmed, paisata segi transport. Maanteed olid niigi ummistatud põgenike masside ja ühest kohast teise paisatavate väeosadega. Mida suurem segadus, seda kergem oli soomusvägedel liikuda vastase oluliste linnade, eelkõige pealinna peale. Just nii toimus see Poolas, kus 17. sõjapäeval andis oma löögi idast Punaarmee. Ja mõnevõrra aeglasemalt Hollandis, Belgias ning Kirde-Prantsusmaal.

Tegemist oli ju masinate sõjaga ja sõjamasinad vajavad suurtes kogustes vedelkütust, mida Saksamaal teadagi nappis. Omatoodang oli minimaalne, põhiosa saadi Rumeenia naftaväljadelt. Hiljem ka kodumaal kivisöest sünteetiliselt toodetust. Palju abi oli Nõukogude Liidust pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist saadust. Üks tsisternide ešelon teise järele veeres üle piiri kuni 22. juunini 1941. aastal.

Saksa allveelaevastik oli eriti huvitatud Eestis toodetud põlevkiviõlist, mis, olles mereveest erikaalu poolest raskem, ei tõusnud lekke puhul pinnale ega demaskeerinud allveelaeva olemasolu ja selle kurssi. Lennukitelt oli tavalist diiselkütust kasutavate laevade puhul selline reeturlik naftatriip hästi jälgitav. Eriti vähese lainetuse puhul. Tormituul paiskas jälje loomulikult segi, aga paljukest seda tormi oli.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/11/2019 09:26:50



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16194105148315