Kõik uudised Paberväljanne Online

Jaan Lattik Nikolai Judenitšist

Algatuseks – kes oli kes?

Jaan Lattik (1878–1967), lõunaeestlane, kirikuõpetaja, kirjamees ja poliitik. Eesti iseseisvuse innukas pooldaja. Emigreerunud 1944. aastal Rootsi, pani seal õige reljeefselt kirja Eesti Vabadussõjas ja hilisematel aastatel kogetut, oma silmaga nähtut. Ei pääsenud tema kriitikast ka „ühtse ning jagamatu Vene riigi eest seisvad valgekaartlased ja nende juhid eesotsas kindral Nikolai Judenitšiga (1882–1933). Aadlik, kõrgema militaarse haridusega ohvitser. Vene-Jaapani sõjas polkovnik, I maailmasõjas Taga-Kaukaasia väerinnal türklasi löönud kindral. 1918. aasta lõpust Soomes, kus sõlmis tihedad sidemed Prantsusmaa ja Inglismaa esindajatega. Nende toetusel tõusis 1919 valgekaartliku Põhjakorpuse (hilisema nimetusega Loodearmee) ülemjuhatajaks, kes Eestist lähtudes püüdis kahel korral – paraku edutult – vallutada Petrogradi, et muuta see taas vana riigi pealinnaks.

Lattik meenutas. Judenitš ütles: „Mingit Eestit ei ole olemas. See pole muud kui tükk Venemaad, Vene riigi kubermang. Eesti valitsus on jõuk kriminaalkurjategijaid, kes on haaranud võimu. Nendega ma kõnelema ei hakka.“ 5. juunil nimetas Venemaa kõrgema valitseja tiitlit kandnud admiral Koltšak Judenitši „kõikide Baltikumis tegutsevate Vene vägede ülemjuhatajaks“. Lisandusid suured rahalised toetused lääneliitlastelt. Sellises olukorras saabus Judenitš Helsingist Tallinna, seda Prantsuse sõjalaeva pardal. Ootab sadamas, et meie ülemjuhataja J. Laidoner tuleks teda vastu võtma. Polkovnik kindralit. Aga Laidoner teatab, et tema staap asub Pagari tn 1. Judenitšil tulebki sinna minna.

Edasi sõidab Judenitš sõjalaeval Narva-Jõesuhu, et võtta Piiterile pealetungi ette valmistanud kindralmajor A. Rodzjankolt operatsiooni üldjuhtimine üle. Rodzjanko staabis andsid tooni baltisakslastest endise tsaariväe ohvitserid, keda oli nüüd kiiruga tõstetud kõrgemasse aukraadi. Nende eesmärk oli muuta valgekaartlaste korpus Eesti vabariigist sõltumatuks Loodearmeeks. Bürokraatia võimutses. Rindel oli ohvitseridest puudus, tagalas küllus.

Juuli alguses saadigi kätte armee nimetus ja koosseisud. Ning oma territoorium Narva jõe, Pepsi järve ja Setumaa idaküljel. Seati sisse koguni mingi piir Eestiga. Esialgu oli edasitung itta edukas ja punastelt haarati laialdased alad. Kuid Judenitš ning Rodzjanko pöörasid omavahel tülli, ja selle käigus ilmnesid Judenitši nõrkused väejuhina. Valge väe tegevus muutis peagi kohaliku elanikkonna hoiaku neile vaenulikuks. Ei meeldinud rohked rekvisitsioonid ja range sõjaväeline režiim. Kardeti, et maa antakse tagasi mõisnikele ja vana tsaarikord taastatakse. Ingerlaste soove autonoomia saamiseks ei võetud üldse kuulda. See kutsus esile pinged ingerlastest moodustatud väeosade ja venelastest üksuste vahel. Just baltisakslastest ohvitserid õhutasid rahvustevahelist vaenu. Nad nimetasid Eestit halvustavalt „kartulivabariigiks“ ja andsid mõista, et kohe pärast Petrogradi vallutamist jõuab järjekord Reveli (Tallinna) kätte.

Eesti sõdurid keeldusid sõjaväeliselt tervitamast Loodearmee ohvitsere, kuigi need auandmist nõudsid. Meie meeste võitlustahe langes kiiresti: mis pagana pärast me peame siin Venemaal sõdima, oma maa on ju juba vaba? Las venelased madistavad omavahel ise.

Ja ei tulnudki Petrogradi äravõtmisest midagi välja. Jõude koondanud punavägi alustas juunikuu keskel vastupealetungi ja augusti alguseks oli valgete lüüasaamine selge. Lääneliitlased olid õige pettunud. Edu ei olnud, intriige seevastu küllaga, vahekord Eesti sõjaväega rikutud. Asja saadeti reguleerima kindral Marsh, kelle ultimatiivsel käsul tunnustasid valgekaartlased lõpuks Eestit iseseisva riigina. Ja Laidoneril kästi jätkata Loodearmee toetamist uue pealetungi käigus. Nii ka läks.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 31/10/2019 08:54:25



test version:0.073470115661621