Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Soetasin perearsti retseptiga hea noosi Viagrat.

Teadsin ju küll, et seda alkoholiga koos pruukida ei tohi, aga mulle see küll mingit mõju ei avaldanud, sest mul olid juba sündides lõhnad juures (nii isa kui vanaisa olid joodikud). Olen proovinud ka kainelt ravimeid võtta, kuid ausalt öeldes suuremat vahet pole. Kui nädal aega vererõhutabletid ära unustasin, ei märganud mingitki muutust. Peab olema kõva tervis nagu mul, et arstijärjekord ära oodata ja veel pärast ravigi ellu jääda.

Rattaringluse pahupool

Leiname poe ees jätkuvalt pingisõber Martinit, kuid kahjuks kasvasid peied kärmelt üle rahvustevaheliseks konfliktiks. Süüdlane oli Mati, kes purjus peaga alati eriti lahkeks muutub ja kõigile möödujatele viina pakub. Paraku haaras soodsast võimalusest kinni ka kamp venelasi, kes riigikeelt rääkida ei suvatse. „Ne ponimaju“ ajas mind nii närvi, et soovitasin neil Nõukogude Liitu tagasi kolida, ja nii see kisklemine lahti läks.

Veidi hiljem nägin, kuidas kolm-neli jommis venelast uutel rattaringluse elektriratastel laamendasid. Päris sihilikult kohe lõhkusid: tegid korralikke kannapöördeid, et meie ühine vara ära laguneks. Ega see loll automaat aru saa, kui tal tagumine ratas äkki kaduma läheb. Politseisse ma muidugi pöörduma ei hakanud, sest kui need lõpuks kahe tunni pärast kohale jõudnuks, olnuks pätid ammu kadunud. Pealegi ei ole minusugustel sadulasse nagunii asja, kuna puudub uhke nutitelefon teenuse aktiveerimiseks.

Nüüd aga pommuudise juurde: minu näguripäevad on läbi. Leidsin ajalehest kaks esinduslikku tööpakkumist. Maximas, kus transporditöölist otsiti, ei paistnud kedagi kodus olevat, aga Securitase turvafirmast vastati kohe ja tunnistasin jalamaid ka üles, et olen küll pensionär, aga füüsiliselt tervem kui mõnigi 50-aastane, ja minu eest iga poisike naljalt ära ei jookse. Lisaks kiitsin, et sain Nõukogude armees laskmises esimese järgu, kuigi objektil kahjuks tukki kätte ei anta.

Sõpradele nuga selga

Töövestlusel kauboiga pikka juttu ei tehtud ja nüüd viibki tee mind endise Tarmeko mööblikombinaadi piirkonda (olin seal kümme aastat kraanajuht) Sõbra Prismasse korda looma. Annelinna Prisma oleks muidugi kodule lähemal ja lubati, et ehk kunagi pääsen sinnagi. Joosep Tootsina suutsin värbaja juba esmakohtumisel naerma ajada: kui tööriideid otsima hakati, andsin teada, et aluspükse paluks XXL-suuruses. Neid kahjuks ei antud, aga uhke ülikonna sain küll, nii et nüüd suisa lendan ringi. Pingil piirdusin ka võitu tähistades nelja õllega – ikkagi töömees ja ei tahaks kohe esimesel päeval lõhnadega vahele jääda. Ähvardasin veel pingisõpru, et kui te siin liiga kõvasti jaurate, lööb turvateenistus platsi puhtaks.

Sõbra Prisma hoitakse ju mingite poolearuliste pärast ööpäev läbi lahti, nii et sealt koguneb töötunde kuhjaga. Põrgusse see Itaalia oma naistega – raha kogun nüüd hoopis USA reisi jaoks, sest unistada tuleb suurelt. Olen selles mõttes asendamatu, et noored nolgid ju tänapäeval vene keelt ei oska, minul aga igapäevaste Kivilinna võitluste tõttu on see keel väga hästi suus. Kui ise normaalne mees olen, ei takista mind miski.

Huvitav, et nii väärt töökoht nii vabalt saadaval oli. Hoiatati ainult, et tund aega peab suutma järjest jalgadel püsida – mina võin tund aega joosta ka. Aga nii mõnelegi pidavat see olema saatuslikuks saanud, et vahetuse ajal tagumiku maha toetas – kaameratest on ju kõik näha ja hüvasti. Mina nii nõrgaks juba ei osutu.

 

Eve Vahtra
fänn Põltsamaalt

Olen Rootsi kruiisil käinud 35 korda, aga Uuno-sugust Eesti meest ei vaata ma seal iialgi, ikka tumedaid – olgu peale, et juba 70-aastane olen. Ütleme otse välja: kord nägin sellist neegrit, kes pani südame kiiresti põksuma. Parasjagu magas kõrvallauas üks härra klaasi taga õndsat und ja üritasin öelda, et magab nagu kodus: „Sleep home.“. Must mees arvas selle peale, et oskan päriselt inglise keelt ja hakkas midagi jutustama. Kahjuks võttis see mind nii tummaks, et keerasin ringi ja põgenesin – muidu oleksin ehk juba Nigeerias koduperenaiseks ega peaks siin külmetama ja Uunode-Kaljudega jändama

Põltsamaal selliseid mehi ei ole, ainult ukrainlased, aga need on puruvaesed ja tööga ära tapetud. Isegi Uuno, kes mulle SMS-i teel kihlust pakkus, on parem, aga on tal õieti üldse mingit vara, vähemalt maja või paati? Igatahes huvitav oleks teda järgmisel kruiisil esimest korda näost näkku näha.

Autor: Uuno Kivilinnast (5889 9383)
Viimati muudetud: 21/10/2019 14:57:53



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19473695755005