Küsitlus

Keda usud?

Eduard Vilde muljeid 1900. aasta Berliinist

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Mõnikord on mõnus lugeda ammuseid reisikirju, et näha, mida autor on tähtsaks pidanud, milles tulevikku vaadates mööda pannud, milles märki tabanud.

Nii ka literaadi – ühtaegu kirjaniku ning ajakirjaniku Eduard Vilde (1865–1933) reisikirjadega, mis ilmusid Tallinna seitungis Eesti Postimees pealkirja all „Kaks kuud Kesk-Euroopas“ ja olid mõeldud samal ajal Pariisis peetava hiilgava maailmanäituse tutvustamiseks. Raudteesõit sinna viia aga läbi Berliini, mille kohta Vilde muu hulgas kirjutas.

„Berliin on üks elavamatest suurlinnadest, mida ma tervel teekonnal nägin. Ainult Pariis oma bulvarieluga käib temast üle. Berliini kesklinna hiilgavad kauplused määratute vaateakendega ahvatlevad sind ostmisele. Restoranid uulitsa poole avatud seintega ja kõnniteele ulatuvate lauaribadega meelitavad sind istme võtmisele. Kõiksugu uulitsakaupmehed köidavad oma kaupu valjult välja hüüdes pidevalt su uudishimu.

Berliini uulitsaelust tuletavad Venemaa väikelinlasele iseäranis kaks asja suure rõhuga meelde, et ta Lääne-Euroopas on. Need on uulitsatel liikuvate kõiksugu sõiduriistade päratu rohkus ning elektriväe ilmatu laialdane tarvitamine sõitmiseks ja valgustamiseks. Suurematel uulitsatel kihutavad elektrivagunid ulgudes üksteisest mööda. Nende seas vuravad kahekordsed hobuvagunid. Kõrgelt üle uulitsa tossutab linnaraudtee rong. All tänaval välguvad rikaste toredad tõllad, voorimeeste troskad, kaupluste kirjud ärivankrid, suuremad ja vähemad autod (isesõitjad), kolme ja kahe rattaga jalgrattad. Sõiduriistade päratu paljus ja mitmekesisus moondab vaatleja silmade ette alati vahelduva suurepärase pildi, mis ühtaegu erutavalt ja uimastavalt mõjub.

Päris nõiduslikku vaadet pakub aga Berliini peauulits õhtul, kui ta elektritulede meres särab ja sillerdab. See on muinasjutuline pilt. Linna uulitsad on kõik elektriga valgustatud. Pealegi püütakse valgusreklaamiga möödaminejate tähelepanemist äratada. Kõiksugu kiirtemängusid toimetatakse elektrituledega. Näed kauplusi, mille ärinimi elektrileekidest kokku on seatud. Samas see nimi kustub ja helgib vaheldumisi. Mõne teise ärinimi vahetab veel värvi. Praegu säras ta kollaselt, siis tulipunaselt, edasi roheliselt, siniselt või lillas kirjas. Mõne äri või joogimaja peauks on säherduste elektrilambikestega üle külvatud. Tahes või tahtmata pead säherduse tulevärava ette seisma jääma ja sisse astuma, kui meelituse vastu nõrk oled. Ning sellega on kaval ärimees eesmärgile jõudnud.

Lihtsamal kujul on elektrituledega valgustatud ka muud Kesk-Euroopa linnad. Isegi külades ei saada siin elektrita läbi, nagu ma iseäranis Šveitsis tähele panin. Elektrit kasutatakse õige mitmeks otstarbeks. Kasvõi kauplustes kohviubade jahvatamiseks. Või restoranides orkestrionide (mänguorelid igat liiki pillidega) käimapanemiseks.

Berliinis viibides ei jätnud ma kasutamata võimalust uue riigipäevahoone külastamiseks. Seda suurejoonelist ehitust hakati püstitama 1884 ja paari aasta eest võeti tarvitusele. Kolmekorruselise hoone nelja nurka kaunistavad nürid tornid ja katuse keskpaika suur tore kuppel. Selle klaasruutude läbi langeb valgus maja sisemistesse ruumidesse. Maja keskel on pleenumisaal, kus riigipäev oma istumisi peab. Koosolekute ajal valitseb hoones kihav elu. Post ja telegraaf on samas majas ja iga sõna, mis riigipäeva koosolekul räägitakse läheb kiirkirjas paberile ning saadetakse kas kirja või telegrammi kujul igasse ilmakaarde teadmiseks.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/10/2019 08:47:34



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.1854100227356