Kõik uudised Paberväljanne Online

Allan on süüta, Martin ingel

Kahjuks peab kauboi jätkama kriitikalainel.

Miks ei ole Kivilinna Konsumis järjepidevalt saada minu lemmikut, imepärast kandilist Rehe rukkileiba? Kolm korda päevas peab vanainimene seda taga ajama ja ikka „pole veel tulnud“. Õnneks asub pood küll kõrvalmajas, aga ikkagi. Kolmandaks korraks oli kannatus juba selle piirini viidud, et otsisin välja kõige suurema ülemuse ja märkisin, et nad veel ei tunne mind. Suure skandaali peale kärutati viimaks kaks kärutäit kondiitritooteid välja.

Nublu jäi vahele

Olen pettunud ka kaaskaabukandjates, keda viimastel valimistel alkoholiaktsiisi alandamise lootuses valisin. Sain pika nina: õlle hind on kodupoes langenud ainult kümne sendi võrra. Pean vist viina peale üle minema, sest selle pudel on tõesti pooleteise euro võrra taskukohasemaks muutunud. Aga mis siin ikka loota, kui naaberriigi agendid meie seas, isegi mu enda kodumajas elavad. Tervislikel põhjustel jätan selle riigi nime nimetamata.

Kahjuks on noor naabripoiss Allan Hirve, keda ise Nubluks kutsun ja kes mulle Ivo Linna ja Tarmo Pihlapi piraatplaadid kõrvetas ning Hiinast poole hinnaga USA ja Uus-Meremaa nokatsid tellis, seadusega pahuksisse sattunud. Ühel hetkel olid neli politseinikku ja kaks tunnistajat tal ukse taga, läbiotsimisorder näpu vahel. Kaasa võeti arvuti, nii et küllap ta mingi küberpättusega vahele jäi. Muidu töötas Allan õlletehases tõstuki peal, aga oma jutu järgi teenis kodus lisa. Hoiatasin veel, et ärgu ta oma töökohta avaldagu, muidu võetakse tõstuk tagumiku alt ära.

Mul on igatahes kahju, et politseiriik häid sõpru taga kiusab – aina vähemaks neid jääb, kellega pingil õlut juua. Alles pingisõber Martini hiljutisel ärasaatmisel sain teada, et ta tegelikult 70-aastane oli, välja nägi tipsutades küll minust noorem. Väärt mees oli, kuid suhkruhaigus, südameprobleemid ja kõrge vererõhk tegid oma töö.

 
Veidral kombel on kaks korda noorem semu Allan Uuno südamesse ratsutanud.

Viisin krematooriumisse kaks valget leinalindiga roosi, mis lõpuks oma tee prügikasti leidsid. Kõik peale minu olid mustas, mina aga saabusin üleni valges nagu Florida ärimees. Kurva sündmuse märgiks panin küll jalga mustad sokid, mida ka kohapeal kõigile näitasin. Üks teine joodik veel mainis, et nii palju oleks võinud vähemalt austust olla, et must kaabu pähe panna.

Kamp kahaneb

Ümber kirstu tuterdades ütlesid kõik ka Martinile paar sõna. Mina kauboina hellitama ei hakanud: põrutasin otse, et miks sa, kuradi Martin, küll surema pidid, niimoodi jään peagi pingile ihuüksi. Jään sind alati hea sõnaga meenutama: iga kord, kui sulle Konsumist pudeli viina tõin (ega sina juba lahjema kraamiga leppinud), sain töörahaks pudeli õlut.

Kutsuti ka peiedele, kuhu mul aga ei sobinud minna, sest Martini peret, kellele ta alati pingisemude seltskonda eelistas, ma ei tundnud. Tuli kohe meelde iseenda pulm, kus ka bussijuhti lauda kutsusime, mispeale see põlgusega vastas, et tal on kodus ka süüa. Kaks teist pingikamba liiget, kes olid suutelised matustele kohale komberdama, soetasid pärast põletamist endale sõbra mälestuseks hoopis poest kaks pudelit viina. Omale tahtsin haarata sanga õlut, kuid kuna poejärjekord osutus üle mõistuse pikaks, suundusin automaatkassasse.

Teatavasti olen Rahumäe kalmistu ümbruskonnas juba niivõrd oma jope, et elusad teenindajannad müüvad mulle alkoholi isegi purjus peaga, robot aga ei tahtnud anda. Tuligi kohale kutsuda müüja, kes kinnitas, et ma alaealine pole. Masin muutis oma komplimendiga hetkega kurva päeva päikseliseks.

Palun veel kord vabandust Stockholmi reisikaaslase Helgi käest, keda 29. augusti ja 5. septembri lehtedes minu hülgamise pärast alatuks nimetaksin. Kui teda solvasin, siis tahtmatult. Tegelikult on tegu kena naisterahvaga ja soovin talle ilusaid uusi reise, kuhu ma kaasa muidugi ei sõida. Hoopis minu enda suhtumine naistesse on kohati alatu olnud.

Autor: Uuno Kivilinnast (5889 9383)
Viimati muudetud: 03/10/2019 08:40:46



test version:0.10403299331665