Küsitlus

Finaal: milline raadiojaam on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kuigi eelmises pajatuses kiitsin taevani gastroenteroloog Jelena Nõmmikut, ei saa hinnangut kaugeltki kogu Eesti meditsiinile laiendada.

Meenub, kuidas pärast rasket avariid elektrirolleriga, kus joove vaid kõrvalist rolli mängis, ootasin traumapunktis teenindamist kaks tundi ja kogu selle aja voolas peast ohtralt verd, mille pühkimiseks pidin peldikust pidevalt paberit tooma. Isegi see vaatepilt ei sulatanud administraatori südant: üldjärjekord kehtivat kõigile. Saan aru, et süsteemis napib vahendeid, kuid see ei saa olla vabanduseks ebaviisakale ja hoolimatule käitumisele.

Hamba vahele

Kuna vabatahtlikult ma arsti juures „mõõka neelama“ nõus polnud, nuiasin välja osalise narkoosi, millest küll üks elu hullemaid elamusi kujunes. Kerge laksu all olles märkasin äkki enda kohale kummardumas viit kaunitari, üks ilusam kui teine, nii et ei teadnudki õieti, kuhupoole vaatama peaks, hea, et veel pimedaks ei jäänud. Rääkige veel, et Eestis arstipõud on, kui ühe joodikuga viis Miss Estoniat tegeleb! Käskisid mul mingi plasttüki hammaste vahele suruda, kuid siinkohal pidin noori kohe grammatiliselt parandama. Nimelt mul ühel pool ainult üks hammas ongi, seega mitmuse kasutamiseks puudus põhjus. Lõpuks pidigi üks näitsik mul ise suud lahti hoidma.

Kole oli seegi, et enne operatsiooni kaheksa tundi juua ja suitsetada ei lubatud. Fuajees pidin veel täitma mingi totra ankeedi, kus küsiti, ega ma rase või lapseootel pole. Kõhu järgi võiks küll arvata, et kuues kuu, aga protesteerisin siiski kõva häälega. Pärast lõikust aga sunniti veel veidi pikutama, kuid mina põrutasin vastu, et nüüd on küll aeg suitsule minna. Protsessi käigus oli mind sedavõrd õhku täis pumbatud, et paraku kohta, kus keiser jala käib, ei jõudnudki – nii kohutavalt ajas peeretama. Härrasmehena pidin seepeale Maarjamõisast Kivilinna jalutama, sest ei sobinud ju linnaliinibussis gaasirünnakut korraldada.

Perestroika bussinduses

Siiamaani pole ma aru saanud suvel bussiliikluses korraldatud perestroika vajadusest – kuidas ma nüüd Kivilinnast kesklinna ja tagasi pääsen? Samas on mul hea meel, et teavitus ainult riigikeeles toimub. Paljud vene vanamutid, kes siiani arvavad, et Nõukogude Liidus elavad, jäävadki nüüd bussi ootama. Palju õnne neile, Moskva rong ei käi läbi Tartu enam ammu.

Nagu torm kõhus näitas, saab Tartu-suguses linnas väga edukalt ka mootorsõidukita hakkama, eriti vanaeided, kellel kuhugi kiire pole. Ammu need bussid üldse käima hakkasid, vanasti liigutigi jalgsi või heal juhul hobusega. Inimesed ongi liiga mugavaks läinud. Ja kui midagi ei sobi – teate, Moskva metroo pakub väljumisi iga minuti tagant.

Palun vabandust Stockholmi reisikaaslase Helgi käest, keda 29. augusti lehes minu hülgamise pärast alatuks nimetaksin. Kui teda solvasin, siis tahtmatult. Tegelikult on tegu kena naisterahvaga ja soovin talle ilusat peatset kordusreisi, kuhu ma kaasa muidugi ei sõida. Hoopis minu enda suhtumine naistesse on kohati alatu olnud.

 

Jelena Nõmmik
TÜ kliinikumi gastroenteroloog

Positiivsesse tagasisidesse suhtun alati positiivselt. Peab ütlema, et Uuno puhul on seda olnud keskmisest rohkem. Mul on hea meel, et sain teda aidata, kuigi oma arust käitusin täiesti tavapäraselt.

Autor: Uuno Kivilinnast (5889 9383)
Viimati muudetud: 27/09/2019 09:54:24



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19869494438171