Küsitlus

Keda usud?

Naiste kombelõtvus kaigub tänapäeva

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Väärikusest saab vääritus, aust autus. Maris Savik

Sadamateatris etenduv Molière’i menukomöödia „Naiste kool“ peegeldab ühelt poolt küll ajast ja arust heietusi, ent võimaldab tõmmata paralleele ka kuumimate konfliktidega.

Kevadel välja toodud lavastus on juba nautinud meeletut publiku huvi, mis lavastaja Priit Strandbergi sõnul tõestab inimeste janu klassikaliste autorite järele – viimati mängiti Molière’i meil ju 2011. aastal, mil Strandberg ise tudengina „Scapini kelmustes“ kaasa lõi. „Ajatute autorite pluss ongi see, et nad tegelevad inimesteüleste probleemidega, mis puudutavad meid kõiki,“ analüüsis ta. „Ikka oleme ahned, laisad ja kõrgid. Tunneme tegelastes ära iseennast.“

Laps ei toida

Nii leiab ka peategelane, lõbus kaupmees Arnolphe mitmes stseenis, et kõige rohkem tuleb peljata tarka naist.“ Mõelgem, kuidas see kõlab tänapäeva Eestis, kus meil on esimest korda naispresident ja peaaegu oleks olnud ka naispeaminister,“ vihjas Strandberg. „Muidugi on meil palju neidki, kellele naiste tarkus ei meeldi.“

Molière’i fookus on siiski pisut mujal. „Sel ajal käisid naised populaarsetes salongides, lugesid tohutult halba luulet ja kiitsid, kui hea see on – mängisid teadjat, olles tegelikult pimedad,“ püüdis lavastaja heida valgust Arnoplhe’i motiividele, miks otsustab ta kosida just oma kasvandiku, kes juba nelja-aastasena saatuse tahtel talle hooldada jäi. Kuna Arnolphe on tüdrukul lasknud üles kasvada kloostris, eemal edevast ja hukutavast haridusest, peaks just preili naiivsus ning headus, ilu ja armastus hoidma Arnolphe’i pealae sarvedest puhtana.

Tänapäeval võiks Strandbergi arvates keskenduda pigem naiseliku edu mõtestamisele. „Sellest on võib-olla isegi loll rääkida, kuid on ju loomulik, et naisi on nii riigikogus kui valitsuses ning et nad mängivad laval. Paratamatult on aga tagaplaanile jäänud emaroll,“ kurtis ta. „Kapitalistlikus ühiskonnas mõõdame edu rahas, aga lapsed raha ei tähenda – see on fakt, et lastega saad sa rikas olla ainult siis, kui sul eelnevalt on olnud hästi kõrge palk.“

Nõudlik riim

Lisaks tasub tänaseski kontekstis märgata, kuidas leppimatult kakeldakse mingil põhimõttelisel teemal ja muututakse sealjuures iseenda suhtes pimedaks. „Väga palju näen artikleid lugedes, et räägitakse küll mingist üleüldisest tõest, aga ainult ühe nurga alt, mängides objektiivsust,“ sõnas Strandberg.

Noor lavastaja toetub tükis August Sanga tõlkele 1960-ndatest ning peab seda oma tabavuses suisa geniaalseks. „Tänapäeval minu teada värssdraamasid ei kirjutatagi – tahaks näha, kes sellega sama hästi hakkama saaks,“ hindas Strandberg algmaterjali. „Prantsuse keele aleksandriin ei ole ju eesti keelele nii omane kui näiteks Shakespeare’i jamb – viimane ei lähe ju läbivalt riimi.“

Strandberg lõi ise ka muusikalise kujunduse ja kasutab sealjuures peamiselt foliat – Portugali päritolu harmoonilist järgnevust. „See on huvitav, sest ka näidendis juhtuvad kogu aeg praktiliselt samad situatsioonid, aga eri variatsioonides. Ainult vaataja teab, et midagi on vahepeal muutunud,“ vihjas lavastaja, et ka saatus nõuab meie eludest oma ning kõik hoolikad ja läbimõeldud kavatsused võivad sekundiga liiva joosta.

Autor: Sten Sang, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 12/09/2019 09:00:15



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18989109992981