Küsitlus

Keda usud?

Esimesed katsed Vabadussõda lõpetada

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Aeg 1919. aasta juulist kuni hilissügiseni oli Eesti Vabadussõjas suhteliselt rahulik periood.

Lahingutegevus oli loid ja toimus väljaspool meie rahvuslikke piire. Peamiselt seisnes see Judenitši juhitud Loodearmee toetamises Peipsi järve ja Velikaja jõe tagustel aladel ning Ingerimaal.

Punastel tuli aga tõrjuda valgeid vägesid kodusõja teistel rinnetel. Kõige ohtlikumaks peeti Denikini vägede, eelkõige kasakapolkude kiiret edasiliikumist Lõuna-Venemaalt Moskva suunas. Pealinna kaitsmiseks toodi paremaid üksusi teistelt rinnetelt. Suures osas ka Soome ja Balti riikide vastu seisvalt frondilt. Sellises olukorras pidasid punased otstarbekaks hakata sondeerima pinda mingi, kasvõi lühiajalise vaherahu sõlmimiseks. Vastav ettepanek tehti Eestile, kelle välispoliitika juhid pakkusid kokkusaamise kohana välja Petserit. Vastaspool aga äsja tagasivallutatud Pihkvat ja selle juurde jäädigi. 16. septembril kohtusidki mõlema poole delegatsioonid Pihkvas.

Eesti esindusel oli kaks põhilist eesmärki. Selgitada välja kuivõrd tõsiseltvõetav on Nõukogude Venemaa rahusoov ja kuidas avanevasse sõja lõpetamise perspektiivi suhtuvad Pariis ning London. Pariisi hoiak oli selgelt eitav: ei mingit rahu. Punaste lüüasaamine kodusõjas olla kindel, tuleb ainult aidata Judenitšil vallutada Petrograd. Eesti tagagu Loodearmeele kindel tagala ja varustusteed läände. Judenitši võidu korral tekkinuks Eesti külje alla mingi Vene valgete riik koos oma pretensioonidega. Valgeemigratsiooni keskuses Pariisis viibiv A. Kerenski deklareeris, et igal juhul vajab uus Vene riik väljapääsu Läänemerele ja koos sellega Tallinna kui tähtsat sadamalinna. Ning uljad tagalaohvitserid lisasid: kui me muidu ei saa, siis võtame relvajõul!

Hoopis mõistvam oli London, keda huvitas Läänemere hoidmine oma laevastiku kontrolli all. Saksa sõjalaevastik oli hävitatud, Vene oma – niipalju kui seda veel alles – blokeeritud Kroonlinna. Eestlastel soovitati tegutseda tasa ja targu, küll Inglismaa toetab, ainult et mingit kurssi rahule pole võimalik avalikult välja kuulutada.

Pihkvasse kutsutud Soome, Läti ja Leedu esindajad jätsid aga kohale ilmumata. Plaanis oli tegutseda ühisrindena, nüüd ei tulnud sellest midagi välja. Osalt seetõttu, et meie naaberriigid ei olnud tagasi võitnud kõiki neid huvitavaid alasid, osalt seetõttu, et nende rinnetel oli sõjategevus õige loid ja Punaarmees ei nähtud enam reaalset ohtu. Nii et Pihkva läbirääkimised jooksid sisuliselt tühja. Küll said omavahel kontakti meie delegatsiooni juht Ado Birk ja vastaspoole liidrid Maksim Litvinov ja Leonid Krassin. Birk toonitas, et Eesti on rahust tõsiselt huvitatud ja valmis ka üksinda selle üle läbi rääkima. Kui vaja siis kas Stockholmis, Petrogradis või Moskvas.

Naaberriikide tegevuse ühtlustamiseks korraldati Eesti algatusel 1919. aasta sügisel kolm Balti riikide juhtide kokkusaamist. Teine neist peeti Tartus, kus lepiti kokku, et ükski Balti riik ei sõlmi Nõukogude Venemaaga eraldi rahu. Riigipiiride puhul tuleb lähtuda etnilistest piiridest, kusjuures Nõukogude-poolse joone ette peab jääma demilitariseeritud vöönd ilma vägede ja kindlustuseta.

Paraku muutus sõjalis-poliitiline olukord oktoobrikuu algupoolel veelgi keerulisemaks. Kuramaal baseerunud Vene-Saksa valgekaartlased alustasid avantüüri Riia vallutamiseks. Ulmanise valitsus palus kiires korras Eestilt sõjalist abi ja saigi seda kahe soomusrongi ning dessantüksuse näol. 10. oktoobril algas Loodearmee suur pealetung Petrogradi suunal, mis esialgu oli ootamatult edukas. Näis, et Vene valgekaartlastel läheb seekord korda kavatsetu ellu viia. Ja Eestile toonuks see kaasa uusi probleeme iseseisvuse säilitamisel.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 12/09/2019 08:31:13



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.14992904663086