Küsitlus

Kas ligipääsu Emajõe kallasrajale tuleks parandada?

Sügis 1939 – aeg muutub ärevaks

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Jätkan pajatustena Eha Saarmaa mälestuste refereerimist. Ta jutustas.

Mul on meeles 1939. aasta 1. september – uue õppeaasta esimene päev ja Teise maailmasõja alguspäev. Tulin koolist. Rätsepmeistrist isal oli nagu ikka kodus tööd tehes raadio lahti ja sealt tuli teade, et hommikul oli alanud Saksa-Poola sõda. Sellest kuuldes läinud isa lähimasse poodi ja ostnud tagavaraks oma 20 kg soola.

Pärastlõunal läksin haiglasse äsja opereeritud ema vaatama. Ütlesin talle, et raadio teatas Saksa-Poola sõja algusest. „Ahhaa,“ vastas tema, „sellepärast siis see poola tüdruk täna nutab kogu päev.“ Samas palatis lamas keegi poolatar – põllutööline.

Septembrikuu algul peeti Tartus iga-aastast suurt põllutöönäitust, mida külastas ka Konstantin Päts. Presidendina esimest ja ka viimast korda ülikoolilinnas. Visiidi ajal toimus ka Vanemuise teatri kapitaalselt ümber ehitatud ja pöördlavaga varustatud uue saali avamine.

Meie majas elasid kaks Eesti lennuväelast. Lendur ja motorist. Baaside lepingu läbirääkimiste aegu olid nad pidevas häireolukorras ja ööbisidki lennuvälja kasarmutes. Väga ärev oli meile kõigile lepingu allakirjutamise õhtu septembrikuu lõpul. Eelmistel päevadel olid Tartu kohal demonstratiivselt tiirutanud punatähelised lennukid. Inimestel oli kartus, et läheb kohe sõjaks. Meiegi kandi elanikud tegid juba plaane, kuidas akende ette asetatud leivakottide abil muuta keldrid millekski varjenditaoliseks. Rahvas oli tuleviku suhtes vägagi murelik. Hiljem kuulsime, et Tartu garnisoni noored ohvitserid ja sõjakoolide kursandid tahtnud omal algatusel relvadega minna piiri kaitsma, aga vanemad ohvitserid rahustanud nad maha.

Kui siis hommikul raadiost teatati pakti allakirjutamisest Moskvas, oli pingelangus sedavõrd suur, et osa majaelanikke hakkas nutma.

Oktoobri alguses teatas Hitler, et kutsub kõik Balti riikides elavad sakslased nach Vaterland. See oli raske löök ka Tartu sakslastele. Siinne elamine tuli kiiresti likvideerida, kinnisvaradest lahti saada. Isal olid käed-jalad tööd täis. Sakslased tellisid talverõivaid ja pruunist riidest tuulepluuse ning kalifeepükse. Isa võttis paar abilistki, et tellimusi õigeks ajaks täita. Teenis selle hoogtööga küllaltki hästi.

Sakslaste ärasõit Tartust erirongiga Tallinna sadamas ootavale laevale oli määratud oktoobrikuu lõpule. 29. oktoobril läksime Tartu jaama seda ajaloolist sündmust uudistama. Saatjaid oli palju, perroon rahvast täis. Lahkujad juba vagunites. Ühe vaguni uksel seisab Treffneri kooli ladina keele auväärne õpetaja Walter Freymann, keda paljud treffneristid olid saatma tulnud. Poisid, vormimütsid peas, soovivad talle viisakalt head reisi. Kui aga rong liikuma hakkab, trügisid vagunitreppidele noored saksa jungad, ajasid käed püsti ja karjusid: „Sieg heil! Sieg heil!“ Ah sa jutt, kuidas sellele treffneristid vastasid kõrvulukustava vilekooriga. Meid oli koolis kasvatatud ju rahvuslikus vaimus ja räägitud 700-aastasest orjapõlvest. Nüüd tundus olevat saabunud selle pika perioodi lõpp Eestile ja eestlastele.

Niipalju siis meenutajalt. Lisan omalt poolt täiendusena, et Eestis elanud enam kui 16 000 baltisakslasest järgnes füüreri kutsele 12 600. Ülejäänud said võimaluse lahkuda juba Nõukogude Eestist 1941. aasta kevadtalvel nn järelümberasumise korras mõlema totalitaarse suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppe alusel. Ja egas baltisakslasi päris Saksamaale viidudki. Nende koduks said Poola riigilt sõjaga võetud läänealad: Lääne-Preisimaa, nn Wartheland ning Sileesia, kust poolakad tulistjalu minema kihutatud ja kuhu nüüd vajati saksaverd uusasukaid.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 05/09/2019 09:05:35



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17620301246643