Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Jätkan põlise karlovlase Eha Saarmaa koolipõlve mälestuste refereerimist. Seda 1930. aastatest, aga ka hilisemast ajast.

Meid õpetati ja kasvatati kindlas rahvuslikus vaimus. Sinna kuulus ka hõimurahvaste ja nende kultuuri tutvustamine. Sellised kokkutulekud toimusid viimaste tundide ajal kooli avaras saalis. Olin lõpuklassi tüdruk, kui tähistati mingit Ungariga seotud tähtpäeva. Muusikaõpetaja Leo Virkhausi juhendamisel olime selgeks saanud ungarikeelse hõimurahva hümni ja kandsime selle aktusel kenasti ette. Järgnes joonistamise tund ja meid viidi lähedal asuvasse Pallasesse kunstinäitust vaatama. Muide, selliseid käike juhtus õige sageli. Kohtusime eheda kunstiga.

Peagi ruttas meile järele koolijuhataja Elmar Einasto ja teatas et aktusel viibinud Ungari külalisele olla meie laul sedavõrd meeldinud, et ta palus hümni korrata samal õhtul ülikooli aulas ametliku aktuse avamisel. Egas midagi – suur tunnustus ja vastutus ühtaegu. Olime kõik õigel ajal aula rõdul parajas rambipalavikus, kui kõlasid avasõnad ja Virkhaus alustas dirigeerimist. Vägev tunne oli, kui meie laulu ajal seisis aulatäis publikut püsti ja kuulas vennasrahva hümni. Kõik oli hästi pidulik ning aktusekõne pidas Aino Suits. Minule tähendas see episood üldse esimest vahetut kokkupuudet Tartu ülikooliga. Kaudseid kokkupuuteid oli olnud varemgi. Karlova üüritubades elavad tudengid arutasid meie tüdrukute kuuldes ülikooli ja K. Pätsi valitsuse vahelist konflikti, mis viis teatavasti akadeemilise autonoomia kärpimisele ja kaotamisele. Kuigi me asjast suurt aru ei saanud, arutasime üliõpilaste eeskujul meiegi. Nende emotsionaalne vastasseis kandus nagu meilegi üle.

Geograafist maateaduse õpetaja E. Einasto eestvedamisel korraldati vanematele klassidele igal kevadel ekskursioone meie väikese kodumaa paremaks tundmaõppimiseks. II klassis viidi meid jõelaevaga Kaagveresse mängima ja lustima. Lahkumisel jälgiti hoolega, et lastest mingit prahti maha ei jääks. Ega jäänudki. IV klassis läksime jalgsi Raadile Eesti Rahva Muuseumi väljapanekutega tutvuma. Siit jäi mulle eluks ajaks meelde vana suitsutare, selle süngelt must sisemus. V klassi kevadel sooritasime mitu päeva kestnud väljasõidu Otepääle ja Pühajärvele ning lõpuklassis külastasime Peipsi-äärseid paiku – Kallastet ning Alatskivi. Tartu ümbruskonna geograafia sai niimoodi hoopis tuttavamaks. Tegemist oli ju veel massilise autostumise eelse ajaga.

1938. aasta kevadel lõpetasin Lina tänava algkooli ja sügisel olin juba Riia ja Kalevi tänava nurgal paiknenud Tartu tütarlaste gümnaasiumi õpilane. Keskkool ikka keskkool. Nõudmisedki õppimises hoopis teised. Aga kooli ruumidega oli selge tagasiminek. Vana ja kulunud kahekorruseline kivimaja, ehitatud kunagi tsaariaegse reaalkooli tarvis. Siinset interjööri on oma mälestusteraamatus vägagi ilmekalt kujutanud reaalkoolis õppinud Oskar Luts. Plaanis oli ehitada TTG-le aja nõuetele vastav moodne hoone. Projektki olnud valmis, aga siis tulid uued ja heitlikud ajad ning olemasolev maja põles varemeteks 1944. aasta augustikuu lõpul, kui rinne jälle üle Tartu läks.

Mind häiris TTG-s alalise koduklassi ruumi puudumine. Kabinetisüsteemi küll ei olnud, kuid sellele vaatamata toimus iga aine tund uues ruumis. Sellest siis alaline rändamine mööda koolimaja.

Neli gümnaasiumi Tartus oligi. Treffner ja Poika poistele ning Estica ja meie oma neidudele. Omavaheline suhtlemine igasuguste õpilasürituste ja koolipidude korraldamisel oli tihe. Poisid vajasid ju tantsuks partnereid, tüdrukud samuti. Torkas silma, et treffneristid semmisid peamiselt Estica tüdrukutega, meie olime rohkem Pauluse kiriku kõrval paiknenud poistekooli hoolealused ja silmarõõm.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 22/08/2019 09:37:06



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.1922550201416