Küsitlus

Keda usud?

Kord oli nagu Viiburi sõjakoolis

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Jätkan Eha Saarmaa (1924–2000) meenutuste refereerimist õpingutest Tartus Lina tänava algkoolis 1930. aastate algupoolel.

Ta pajatas, et sel ajal tegutses Tartus üldse 16 algkooli ja nendest peeti Lina tänaval asunud V kooli linna kõige paremaks. See oli tütarlastekool, mis paiknes uues ning avaras kivimajas. Paljud teised koolid pidid läbi ajama tsaariaegsete hoonetega. Õpilasi oli V koolis sedavõrd palju, et neid jagus paralleelklassidekski. Nii et kokku 12 klassitäit murdeeale lähenevaid noorikuid.

Linna peal oli meie kool tuntud oma hästi range korra poolest. Öeldi, et siin olla kord nagu Viiburi sõjakoolis. Vahetundides ei tohtinud keegi olla klassis, vaid pidime kas koridorides või saalis ringiratast jalutama. Selle järele valvasid korrapidajad-õpetajad, abiks vanemate klasside tüdrukud. Nemad seisid joogikraanide-šifoonide juures ja küsisid igalt januselt: „Mis tund sul eelmine oli?“ Juhtus see olema laulmine või võimlemine, siis juua ei lubatud. Kurku tuli hoida.

Klassiruumi eest hoolitsesid 2 korrapidajaks määratud õpilast. Nemad pesid puhtaks tahvli ja tegid lahti kõik 3 akent, et värsket õhku ruumi lasta. Kui helises tundi esimene kell, avasid nad klassiruumi ukse ja lasid kaasõpilastel siseneda. See toimus ilma mistahes tõuklemise või trügimiseta. Pärast teist kella tuli õpetaja korralikult tuulutatud ruumi tundi andma.

Koolivormi meil ei olnud. Küll jälgiti, et riietus ei oleks silmatorkavalt uhke ja kõik kannaksid põlle. Tänavajalatsitega ei tohtinud koolis liikuda. Ainult sussides, mis päeva lõpul riputati sussikottides alla rõivistusse. Igale kotile tikitud omaniku nimi. Ja igal laupäeval tuli kott viia koju ning pesta puhtaks. Selline oli kord.

Aeg-ajalt kontrolliti, et õpilane ei tooks kooli tarbetuid asju. Isegi nii, et kui ajalootund oli neljapäeval, siis ei tohtinud ajalooõpikut kolmapäeval koolikotis olla. Sooja lõunat õpilastele ei olnud ette nähtud. Küll müüdi puhvetist saiakesi ning hästi kuuma teed sinna juurde.

Meie kooli arst oli ülikooli professor Hans Madisson, kelle abikaasa Olga oli samuti meedik. Nad käisid õige sageli koolis õpilaste isiklikku hügieeni kontrollimas. Kartsime seda protseduuri väga. Kontrolliti käte ja küünte puhtust, hambaid. Ka jalad vaadati üle. Erilist tähelepanu pöörati juustele, et leida tinge. Kui neid juhtus olema, siis aeti tüdrukul halastamatult juuksed maha. Abivajajaid õpilasi võtsid nad vastu linna polikliinikus Gildi tänaval.

Õppetöö koolitundides oli küllaltki pingeline ja koduülesandeid anti küllaga. Kord lasti meil täpselt üles märkida, kui palju igaühel kulub nädalas aega kodus õppimisele. Samuti kui palju jääb vaba aega ja milleks me seda kasutame. Nähtavasti oli kooli juhtkonnani – lisan omalt poolt, et aastatel 1925–1940 oli 5. algkooli juhataja geograafiaõpetaja Elmar Eisenschmidt, pärast perekonnanime eestistamist Einasto, kuulsa astronoomi Jaan Einasto isa, perekonnas kokku 8 last – jõudnud lastevanemate kurtmised, et õpilased olla üle koormatud. Ja nüüd taheti selles osas selgust saada. Panime tähele, et sel nädalal anti meile millegipärast nagu vähem kodus õppida. Nii et mul kulus päevas kodutöödele umbes 2 tundi, varem oli läinud tunduvalt rohkem.

Sügisel ja kevadel lubati meid pärast jalatsite vahetamist vahetundideks õue jooksma. Hästi hooldatud kooliaed tõusis samas terrassidena ja keskmine, puudega ääristatud platoo oligi meie jooksmise, mängimise ja kilkamise paik. Siin saime kopsud värsket õhku täis. Lina tänava nakkushaiguste haigla poole jäi kooliaed, loodusloo õppimisel hädavajalik õppepaik. Seda nii sügisel kui kevadel. Talvel toimusid loodusloo tunnid ikka klassis.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 15/08/2019 09:03:33



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17064809799194