Kõik uudised Paberväljanne Online

Juhan Peegel Näituse tänava intrist

Jätkan Juhan Peegli üliõpilasaja meenutuste refereerimist. Oma 40 aastat tagasi panin kirja järgmised read 1947/48. õppeaastast.

Teisel kursusel sain koha tolleaegsesse eliitühiselamusse Näituse tänaval. Siin elasid endised soldatid, komsomoliaktivistid ja muud eesrindlased. Mulle ja õigusteaduskonna aspirandile Arnold Jürgenile anti elamiseks endine köök. Remontimata ja räämas. Varastasime mingilt ehituselt ämbritäie lupja ning valgendasime saapaharja abil ruumi ära. Köögi kõrval paiknes teenijakamber, kitsuke kong pisikese aknaga. Tegime sellegi korda ja toppisin sinna kuidagimoodi oma voodi. Väga mõnus elamine oli: konkus ei saanud muud teha, kui voodis pikutada. Seal ma siis õppisingi, loetud raamatud toppisin lihtsalt voodi alla.Toiduga enam raskusi ei olnud, sest mind võeti Postimehe toimetusse tööle. Palk oli korralik ja lõunaks keedeti ajalehe abimajandist toodud toidukraamist koguni suppi. Ühel pühapäeval käisime Raadil kartuleid võtmas. Päevapalgaks saadud kotitäiest tuhlitest jätkus pooleks talveks. Tavaline õhtusöök oligi pannil praetud kartul. Tuhlid olid minu, soolapekk Jürgeni poolt. Pisut üksluine see menüü ju oli, aga kõhu sai kõvasti täis. Niiviisi võis juba vaimset tööd teha.

Ei mäleta, et meie elu-olu oleks just sageli kontrollitud. Egas poisid suuremat mürtsu teinudki, kuigi endistelt rindemeestelt võinuks seda oodata. Joomist esines harva ja siis ka mõõdukalt. Polnud selleks rahagi – aga peaasi – polnud tahtmist ega aega. Mingeid skandaale ei meenu. Küll visati teist laadi vempe. Kord ilmus Postimehes kuulutus, et soovitakse hea hinna eest osta hobusesõnnikut. Helistada sel ja sel telefoninumbril. Tol ajal oli Tartus küllaltki veovoorimehi ja need kukkusid helistama. See oli aga ühe agronoomiat õppiva aktiivse tegelase toa telefon. Muidugi olid selle kuulutuse taga sõbrad intrikaaslased.

Teisel ühiselamuaastal elasin juba nelja inimese toas. Toanaabriteks olid ajaloolane Juhan Kahk, eesti filoloog Endel Leibak ja slaavi filoloog, Kaukaasia eestlane Heinrich Tiido. Oli tore kollektiiv. Süüa tegime õhtuti järjekorras kogu toale all keldris paiknevas köögis. Kusagil seal haukusid ka jahipenid, sest metsandusteaduskonna tudengid olid kirglikud jahimehed. Pühapäeviti lubasime endale sellist luksust, et käisime söömas Vallikraavi tänaval asunud restoranis Toome (hiljem oli seal onkoloogiakliinik) ja tinistasime toidu kõrvale isegi pudeli õlut. Väliselt oli meie tuba igati korras. Voodid tehtud nii, et tekitriibudki joones. Kolm meist olid ju vanad soldatid. Laua ainus kasutaja ja kõige kauem õppija oli Kahk. Tema oli ka viimane voodisse pugeja. Hilised tunnid ta küll lihtsalt tukastas toolil. Mina õppisin põhiliselt voodis. Niiviisi oli mugavam ja ka üleminek unele nagu loomulikum.

Mõningaid probleeme oli meil kõrvaltoa poistega. Neil oli kehtestatud range päevakord, mis nägi ette kell 24 kehaliste harjutuste sooritamist. Just südaööl alustasid nad hüpitsanööriga toa rekordi uuendamist. See oli niigi juba õige kõrge, mistõttu äge tümin kostis tunni ja enamgi. Eriti käis see närvidele allkorruse elanikele. Siis tuli keelama ajalooaspirant Karl Laigna – ta ei saavat sellises lärmis oma vaimset tööd teha.

Jah, need ühiselamuaastad olid omamoodi toredad ajad kõigile olmeraskustele vaatamata. Olid teised üliõpilastüübid, sõjajärgse põlvkonna poisid, omamoodi väärtushinnangutega ja tööstiiliga. Ning kõigist nendest on hiljem ka asja saanud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 30/05/2019 19:42:36



test version:0.12021398544312