Küsitlus

Kas sa Tiigi Riinat tead?

Juhan Peegli üliõpilasaja algusest

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

19. mail möödus 100 aastat Juhan Peegli sünnist.

Kuna olen enam kui pool aastasada olnud talle kursuse- ja ametikaaslane ning kolleeg Tartu suurkoolis, siis söandan lisaks ajakirjanduses rohkelt avaldatule pühendada kolm järgnevat pajatust talle. Seda enam, et 1979. aastal, kogudes sõjajärgse tudengielu kohta meenutusi, küsitlesin teda pikemalt. Juhan Peegel pajatas järgmist.

Lõpetasin 1938. aastal Kuressaares gümnaasiumi ja leidsin töökoha kohaliku ajalehe juures. Arvasin, et kogun veidi raha, teen ära sisseastumiseksamid ülikooli, teenin aastakese kaitseväes sundaega ja seejärel hakkan õppima Tartus kirjandust. Sisseastumiseksamid tol ajal ei aegunud. Sooritasingi kaks kirjalikku eksamit, tasusin 10 krooni immatrikuleerimismaksu ja sain matrikli, mida ma aga välja ei võtnud. Sest 1939. aasta 1. oktoobrist algas minu soldatielu haubitsapatareis Võru lähedal Vana-Nursi mõisas. Ja see kroonu värk kestis pisut üle 6 aasta kuni mind 11. novembril 1945 Eesti laskurkorpusest demobiliseeriti. Tõmbasin aasta hinge Saaremaal. Olin ametis sealses haridusosakonnas ja 1946. aasta suvel kirjutasin ülikooli astumiseks uue avalduse. Sain peagi igati rõõmustava vastuse: teil pole vaja sisseastumiseksameid teha, kuna olete arvatud sõja tõttu katkenud õpingutega üliõpilaste hulka. Matrikkelgi algas numbriga 39, mitte 46-ga, nagu see oli kursusekaaslastel.

Nii et olin pärast seitsmeaastast vaheaega jälle tudeng. Aga kus ja kuidas Tartus elada? Kohvris paar vahetust pesu, taskus mõnisada rubla ja see oli ka kõik. Ühiselamud olid ülerahvastatud, erakorterid nõutava tasu tõttu kättesaamatud. Ööbisin esialgu Jaama tänavas polgukaaslase juures. Elasime kolme inimesega tema tädi pool ühes toas. Polgukaaslane Aadu Timm halastas mu peale ja võttis enda kõrvale magama. Kügelesimegi temaga kogu selle talve ja kevade ühes voodis. Sealsamas voodiserval õppisin. Kirjatööd tegin peamiselt ülikooli peahoone ülemisel korrusel asunud „seminarka“ raamatukogus, mis oli hästi mõnus koht.

Mingit üüri minult ei küsitud, minu pakkumised tõrjuti tagasi. Isegi süüa sain palju kordi nendelt headelt inimestelt. Ei oskagi ütelda, palju ma kõige selle eest olen tänu võlgu, sest vaevalt mul ülikoolist oleks tulnud midagi, kui poleks olnud niisugust ootamatut abi.
Söögiga oli sõjajärgsel ajal teadagi väga kitsas. Toidukaartidega jagatavast kõhtu täis ei saanud. Pealegi oli sõjaväeteenistus, kus kolm korda päevas ikka mingi lobi kindel, nagu võõrutanud toiduhankimisest. Koriseva ja vilistava kõhuga õppimine oli äärmiselt ebameeldiv. Lahenduseks oli hästi varakult magama minna. Pealegi oli vaimse töö harjumus sõja ajal hoopiski ununenud – eks seegi raskendas asja.

Aga hea tahtmisega sai kõigest üle. Vanadel sõduritel oli väga suur tahtmine tasa teha kaotatud aastad ja saada haritud inimesteks. Mõnikord tuli mõte, et kergem oleks mõni korralik lahing maha pidada kui niiviisi näljasest peast külmades auditooriumides konspekti kribida või keeleasju pähe ajada. Olgu siinkohal veelkord tänatud mu nõudlikud õpetajad, kes endise sõjamehe vindunud ajudesse mahutasid, mida vaja. Teadus oli meile midagi suurt ja püha. Ülikooli peahoone otse õhkus lugupidamisele sundivat. Iga raamat oli nagu avastus, sest käed polnud enam kaua niisuguseid aardeid hoidnud, nagu seda pakkusid akadeemilised raamatukogud. Juba sellepärast tasus tühja kõhtu kannatada ja keeleteaduse algtõdedesse süveneda. Mida ma ka tegin.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 22/05/2019 21:34:07



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.36267399787903