Küsitlus

Kas ligipääsu Emajõe kallasrajale tuleks parandada?

Ilmetust Ilmest ilma nagu naksti

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Viimased uudised Maarjamõisa haiglast toovad minu fännideni kurva tõdemuse, et kauboi kurk on nii kitsaks kahanenud, et varsti ei mahu sealt enam õlugi läbi.

Vahepeal pidasingi tervise tõttu joomisest Beethoveni pikka pausi, kuid nüüd olen jälle uue hooga tagasi. Ei anna ma end elusalt kätte politseile ja ammugi ei luba mingil gastroenteroloogil endale teadvusel olles „mõõka“ sisse lükata. Sundisingi meditsiinisüsteemi oma resoluutsusega nii kaugele, et kuu pärast viiakse see jälk protseduur läbi narkoosi all. Ütlesin arstidele, et mul on lihtsalt uut kõri vaja, soovitavalt hõbedast.

Tahan torni

Taasavastatud napsitamine on igas mõttes vabastavalt mõjunud ja olen võtnud kindlalt nõuks tagasi tööturule jõuda. Näen juba uneski, kuidas jälle kraanaga mööda linna ringi kärutan. Annan omale aru, et olen üle kümne aasta tornist eemal olnud ja seetõttu lepiksin esialgu ka õpipoisi rolliga: kui kedagi asendada vaja, oleksin esimesena kirjas. Viimati sealsamas Maarjamõisas just sellise klausli alusel tööd murdsingi: nii kui keegi haigeks jäi või tsüklisse kukkus, helistati mulle.

Näeb ju ometi igas kaupluses leti taha meelitavaid reklaame kirjaga „Vanus ei loe“. Ega loegi: nägemine ja kuulmine on mul veel väga head, reaktsioonist pole poeesise tänavakakleja puhul mõtet rääkidagi. Tartu tänavapildis näeb muidugi ainult paari tornkraanat (helgel Nõukogude ajal lugesin pidevalt kokku üle kümne), Tallinnas on neid mõõtmatult rohkem, kuid sinna urkasse ei lähe ma juba põhimõtte pärast tööle. Teisest küljest pole ka selle ameti esindajaid iialgi jalaga segada olnud. Ega see pole mingi majahoidjaots, millega iga vanamutt hakkama saaks ja kus iga nurga peal sõimata saad.

Andke mulle vähemalt võimalus. Olen enam kui veendunud, et kui mul vaid üles ronida lubataks, tuletaksin asja ühe päevaga meelde. Näiteks Anne kanali äärde kerkiva hiiglasliku büroohoone ehitamisel võiksin küll käe külge panna, nagunii sõidan iga päev sealt bussiga mööda. Ehitus on nagu jalgrattasõit, mis kuldsete kätega mehel eales ei unune, pealegi on selles sektoris alati olnud kõvad palgad, mis võimaldaksid mul finantseerida unelmate reisi Itaaliasse. CV-d mul küll pole, kuid see-eest on märge tööraamatus ja sotsialistliku võistluse võidu eest pälvitud vimpel.

Riina, palun ausalt

Aega peaks mul jaguma, sest ilmetu pruut Ilme lebab Kanepis hooldekodus ja sinna ma teda vaatama ei lähe. Põhimõtteliselt ju võiks, kuid siis peaks tohutult planeerima edasi-tagasi reise ning Põlvamaale Tartumaa tasuta ühistransport ei laiene. Ja mida voodihaigega nii väga rääkidagi? Tund aega sõidad kohale ja siis vahid veerand tundi vaikuses kella. Ise olen küll võtnud eesmärgiks, et kui tunnen, et jalad enam ei kanna, vinnan end kas või käte jõul koduaknani ja viskun üheksandalt korruselt alla. Elu teiste armust pole vähimatki väärt.

Üsna häiriv oli viimasest Tartu Ekspressist lugeda, kuidas linna esiprostituut Tiigi Riina mind iga kandi pealt laimab. Helistab ka pidevalt ja õiendab, et olen teda alt vedanud ja et tema minusuguste ajakirjanikega tegemist teha ei soovi. Tagatipuks veel põrutas, et ei mäletagi meie kohtumist. Nojah, ise vist ka ei mäletaks, kui kodust tuhanded läbi käiks.

Autor: Uuno Kivilinnast (5889 9383)
Viimati muudetud: 22/05/2019 21:20:39



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19367003440857