Küsitlus

Millist asumit pead kõige elitaarsemaks?

Kõigi jalgrattad väldivad kõvade vendade higi ja ummikuid

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
69 laadimispunkti on küll koondunud kesklinna, ent katavad vähemalt unistustes ära kõik mõeldavad marsruudid. Tartu LV

8. juunist käivituv enneolematu rattaringlussüsteem internetikaugel pensionäril küll vabalt tänavalt kaherattalist sõpra krabada ei luba, ent tehnoloogiliselt arenenum osa linlastest peaks voki kätte saama igast linnaosast.

69 parkimiskohta koondub kokku 752 jalgratast, millest tervelt 511 töötab elektri jõul. „Mingit gaasi anda ei tule, elektrimootor rakendub vändates,“ õpetas abilinnapea Raimond Tamm. „Kindlasti esimene tõuge jalaga on teistsugune kui tavarattaga sõites, ratas on pisut äkilisem, aga sellega harjub ka kohe ära.“

Koondub tsentrisse

Kogu rattavõrgu elektrifitseerimisele leidub ka kriitikuid. Tarbekeemiafirma Greendorp juht Peeter Laurson leidis näiteks, et elektrirataste rohkus läheb otsesõnu vastuollu plaaniga liikumist propageerida. „Miks ei oleks võinud olla kõik tavalised jalgrattad?“ kurtis ta. „Oleks lihtsam ja odavam opereerida olnud ja inimesed oleks saanud ka liigutada, mis on hädatarvilik.“

Tamm tõdes, et pisut tuleb kondimootorit rakendada ka moodsa sõiduriista puhul, ehkki koormus jääb väiksemaks. „Inimesed tahavad higistamata oma asjad aetud saada,“ põhjendas abimeer rõhuasetust. „Tegelikult on Tartuski oma „mäed“ olemas: isegi neile kõvadele vendadele, kes siin rattarallit sõidavad, kaasa arvatud ma ise, on Riia ja Jakobi mägi üsna arvestatavad väljakutsed.“

Laursoni jaoks tundus kummaline seegi, et pooled peatumispaigad 39-ruutkilomeetrises linnas (liidetud Tähtvere valda ringlus paraku esialgu ei hõlma) keskväljakust kilomeetri raadiusesse jäävad. „Kui räägime sellest, et võiks rohkem jalgsi kõndida, siis on kummaline, et äärelinnas on vähem jalgratta dokkimiskohti kui kesklinnas,“ sõnas ta. „See ju ei lahenda tegelikult esialgset probleemi.“

Ainult kaks surmaohtu

Tamm oponeeris, et valminud kaart on igati optimaalne, sest põhineb rangelt liikumisuuringutel. Küll aga on raad valmis muutustele paindlikult reageerima. „See kõlab sageli väga uskumatult, kui paljude sihtkohaks on tegelikult kesklinn,“ mõistis ta imestust. „Aga midagi pole kivisse raiutud. Kui selgub, et mõni parkla ikkagi kasutust ei leia, siis me ta ka mujale ümber tõstame.“

Kogu projektis ongi selgelt orienteerutud aktiivse eluviisiga linna püsielanikule, mitte niivõrd turistile: sõiduõiguse saab ühildada ühistranspordi perioodipiletiga ja sel puhul on esimene tund vuramist tasuta – vahepeal ratta dokki lukustades võib muidugi taas nullist alustada ja nii lõpmatuseni. Sarnane soodustus rakendub ka tasuta bussisõiduga õnnistatud kodanikele (kellest suurema osa moodustavad üle 65-aastased), ent nemadki peavad enne internetipangas vajalikud liigutused tegema. Alla 14-aastastel pole aga laenuratta selga üldse asja.

Trükimuuseumi direktor Lemmit Kaplinski märkiski, et peamiselt on keskendutud ühistranspordi sihtgrupile, ent ambitsioon võiks olla oluliselt laiem. „Panna bussisõitja ratta selga on ju tore, aga parem oleks panna seda proovima autoga sõitja, äkki hakkab meeldima,“ arvas ta, viidates, et viimati üritati teda rattasõidu ajal alla ajada „ainult“ kaks korda. „See on selline hea päev.“

Load ei sõida

Tamme väitel on autostumise piiramine selgelt peaeesmärgiks ning tegelikult näitas ka ettevalmistavas faasis läbi viidud küsitlus, et neljandik sohvritest oleks valmis rattaringluses kaasa lööma. „Tänapäeval kuidagi paika saada, kes on autojuht, ja talle erisoodustust adresseerida, ei ole väga tõenäoline,“ lausus abilinnapea samas. „Autojuhiluba ei näita, et sa oled autojuht – load ei sõida.“

Kui ühe tunni jooksul sõidukit järgmisesse peatuspaika vähemalt korraks kinnitada ei õnnestu, hakkab krediitkaardilt tilkuma euro tunnis. Kui aga reis koguni viie tunni pikkuseks kujuneb, trahvitakse juba automaatselt 80 euroga. „Meie eesmärk on see, et inimene ei võtaks üle viie tunni ratast ringlusest välja, sest see võib tekitada olukorra, kus kõik rattad on kuskil ära, aga keegi nendega parasjagu ei sõida,“ põhjendas Tamm. „Seda süsteemi on kasutatud ka kõikjal mujal.“

Kellele moodne sõiduriist nii armsaks saab, et sellest enam loobuda ei tihkagi, see peab arvestama kuni 2500-eurose kukrukergendusega. „Kui sellel on mingi konkreetne põhjendus, miks ta näiteks jõkke kukkus, siis me võime seal vaadata, kas ratast annab taastada, aga kui ratas kaob segastel põhjustel, siis selline see omavastutuse määr on,“ jäi Tamm resoluutseks.

Uus standard

Miinuskraadidega kaovad elektrirattad akude kestmatuse tõttu kasutusest, ent tavarattad jäävad. „Tänavusel talvel oli mõnes kohas isegi jalge peal natuke raske seista, sest all oli jää, peal lumi,“ jäi astrofüüsik Ene Ergma ka selle lahenduse koha pealt skeptiliseks. „Ma olen ka palju rattaga sõitnud, aga ei kujuta ette, kas sellises kohas saaks üldse talvel rattaga sõita.“

Tamm nõustus, et ehkki rattad saavad õigel hetkel alla talverehvid, seab ratturite arvu plahvatuslik kasv tänavapildis täiesti uued nõudmised ka linnamajanduse osakonnale kergliiklusteede hooldamiseks. „Meie rattakultuur tervikuna linnas peab paranema, ka autojuhid peavad teistmoodi hakkama rattureid märkama,“ rõhutas ta.

 

Kuidas pruukida?

  • Loo rattaringluse konto mobiilirakenduses Tartu Smart Bike või lehel ratas.tartu.ee (võimalik 1. juunist).
  • Seo rattaringluse konto krediitkaardi või selle omadustega deebetkaardiga.
  • Kui soovid ratta lahtilukustamiseks kasutada bussikaarti, seo see rattaringluse kontoga.
  • Kui pole bussi perioodipiletit või tasuta sõidu õigust, osta rattaringluse perioodipilet.
  • 1.-8. juunini registreerinud saavad kolm kuud, 9.-30. juunini registreerinud ühe kuu tasuta sõiduõigust.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/05/2019 10:06:50



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.2907931804657