Küsitlus

Millist asumit pead kõige elitaarsemaks?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Nii et 1863. aasta lõpust said J. V. Jannsenist ja tema perekonnast tartlased.

Postipapa pühendus Emajõelinnas uue ajalehe „Eesti Postimees ehk Näddalaleht“ väljaandmisele ja kohalike eestlaste seltsielu edendamisele. Sellest on detailse ülevaate andnud kultuuriloolane Malle Salupere oma iga kandi pealt kaalukas ja laialdast tähelepanu pälvinud Koidula monograafias (2017), millele tugineb ka käesolev pajatus.

1864. aasta jaanuaris hakkas Tartus ilmuma JVJ-i uus seitung. Algul oli tellijaid õige vähe. Aga kuna suurem osa Pärnu lehe tellijatest tuli peagi üle, siis tõusis tiraaž 2200-ni, et edaspidi veel kahekordistuda. See kestis kuni C. R. Jakobsoni hoopis radikaalsema „Sakala“ ilmuma hakkamiseni 1878. aastal.

Nii nagu Pärnuski oli Postipapa peamine abiline lehe toimetamisel ja lugude kirjapanemisel tütar Lydia. M. Salupere märkis, et tavaliselt seisis tütar kollase kirjutuspuldi taga ja märkis üles, mida isa dikteeris, ise toas edasi-tagasi jalutades või istudes ja teisi ajalehti lugedes. Mõnigi kord puhkesid nende vahel vaidlused kirjapandava sisu ning keele üle. Kutsuti isa korraks ära, lasi ta tütrel üksinda lugu jätkata. Ilukirjanduslik „Jututuba“ ja joonealune oli pea täielikult usaldatud Lydiale, kes paigutas sinna meelsasti värsse. Luuletaja veri andis tunda.

Jannseni enda parem käsi oli juba 1860. aastate lõpuks pea töövõimetu, nii et ta suutis päevas vaid paar lehekülge paberile panna. Kogu ajalehega seotud kirjavahetus lasus tütre õlgadel, muidugi toimus see isa kui toimetaja nimel. Ülemäärane kirjutamine põhjustas Lydial luuvalu, millest hoolimata ta erakirjad olid ülipikad. Pealegi tuli iganädalane seitung koos lisadega käsikirjas õigeks ajaks valmis saada ja tsensuuri saata.

1868. aasta kevadsuvel kolisid Jannsenid erakorterist laenu abil ostetud avara aiaga majja Tiigi tänavale, Maarja kiriku külje alla. Siin kujunes tolleaegsete eesti rahvusliku mõtte kandjate kokkusaamise koht, mida M. Salupere nimetab Jannseni-Koidula salongiks. Peremees oli tüsedusele kalduv elurõõmus suhtleja, keda saatis tema vaimukas ja hõbehäälne, samas asjalik ja mehelikult loogiline tütar – salongi tõeline hing. Siin said kokku küllaltki erinevate vaadete esindajad – oli estofiilseid aadlikke ja pastoreid, eestlastest üliõpilasi ning koolmeistreid. Peale vaba vestluse õhtueine juures tehti ja kuulati muusikat. Kas siis ühislaulu või sooloesinemistena.

Just kohal viibinud soomlased panid imeks, et salongi vaimseks innustajaks oli ikka Koidula – ürituse perenaine. Siin arutati eesti rahva elu ja tulevikku puudutavaid teemasid, anti hinnanguid senitehtule. Jannsenite salong oli tol perioodil veel üksmeelsete rahvuslike jõudude peamisi keskpunkte. Kui mitte kogu aeg, siis ometi küllalt sageli kõlas siin vestluses eesti keel, mida teiste meie juhtfiguuride – Kreutzwaldi, Hurda ja ka Jakobsoni – kodude kohta ei saa kinnitada.

JVJ elu lõpuperiood Tartus kujunes õige kurvaks. Püsides rahvusliku liikumise konservatiivse suuna liidri kohal, sattus ta C. R. Jakobsoni „Sakala“ terava ja mõjusa kriitika alla, mis halvendas veelgi Postipapa tervist. 1880. aastal tabas teda rabandus, mis viis mälu ja kõnevõime kadumisele. Halvatuna elas Postipapa veel 10 aastat Tiigi tänaval poja Eugeni perekonnas, kuni suri 13. juulil 1890. Maeti Maarja kalmistu peasissekäigu lähedale. Aastat kolm hiljem püstitas tänulik Vanemuise selts oma asutaja ja omaaegse juhi kalmule mälestusmärgi, mille keskmeks on suguvennast skulptori A. Weizenbergi loodud marmorbüst. Nii on see püsinud praeguseni meenutusena meie rahvusliku liikumise ühest suurmehest.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/05/2019 08:36:58



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.33878183364868