Küsitlus

Kas sa Tiigi Riinat tead?

Sada aastat Pariisi rahukonverentsist

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kui 1918. aasta suvel paelus Prantsusmaa pealinn maailma tähelepanu peaaegu et rindelinnana – meenutagem kesklinna tabanud Saksa väe ülikauget suurtükituld, siis kogu 1919. aasta vältel jälgiti siin toimunud rahukonverentsi.

See algas 18. jaanuaril ja jõudis lõpule 1920. aasta 21. jaanuaril 27 riigi osavõtul. Töötas 58 komisjoni, peeti tuhandeid istungeid, pandi alus kindla rahu ja rahvaste vahelise koostöö tagamiseks loodud Rahvasteliidule, mille põhikiri paigutati kõigi võidetud riikidele dikteeritud ja Pariisi eeslinnade lossides alla kirjutatud rahulepingute sissejuhatusse.

Väliselt oli rahukonverentsi töö küllaltki demokraatlik. Sisuliselt lahendasid küsimusi aga viie suurriigi – Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Itaalia ja Saksamaa delegatsioonide juhid. Võidetud – eesotsas Saksamaaga – kutsuti Pariisi alles pärast rahulepingute projektide valmimist. Nende vastuväiteid ei arvestatud, mistõttu sõja kaotanud riikidel oli põhjust rääkida pealesurutud lepingutest kui Pariisi diktaadist.

26. juunil vormistati rahu Saksamaaga Versailles’ lossis. Sümboolses kohas, kus 1871. aasta jaanuaris oli pärast võidukat sõda Prantsusmaaga välja kuulutatud Saksa keisririik. Nüüd oli aga käes kättemaksutund. Saksamaalt võeti naaberriikidele ulatuslikud äärealad ja kõik asumaad, mis läksid Rahvasteliidu mandaatide alusel võitjatele. Eelkõige Inglismaale ja Prantsusmaale.

Rahuleping nägi ette Saksamaa ulatuslikku demilitariseerimist. Maaväes tohtis olla vaid 100 000 meest, neist 4000 ohvitseri. Mereväes 15 000 meest. Kindralstaap kaotati, sõjalennuvägi keelati. Saksamaal ei tohtinud olla suuri soomuslaevu, tanke, raskesuurtükiväge ega gaasirelva. Weimari vabariigile pandi üle jõu käivad reparatsioonid, mis peagi laostasid riigi majanduse. Eriti halastamatu oli nende nõudmiste esitamisel Prantsusmaa. Inglased olid tagasihoidlikumad, peljates, et Versailles’ diktaat võib tulevikus viia uuele suurele sõjale Euroopas. Kahe aastakümne pärast nii ka läks.

Pariisis viibis 1919. aasta 1. poolel ka Eesti noore vabariigi välisdelegatsioon eesotsas välisministri Jaan Poska ja Euroopa asju tundva Jaan Tõnissoniga. Neile oli pandud kaks peamist ülesannet: saavutada Eesti Vabariik de facto ja de jure laialdane tunnustamine ning saada Vabadussõja lõpuleviimiseks majandusabi riiklike laenude näol. Tegutseti koos lätlaste ja leedulastega, kes olid huvitatud samadest asjadest. Kuigi Balti riike polnud rahukonverentsile ametlikult kutsutud, arendasid nende esindajad siin agarat tegevust. Selle tulemusena moodustati 1919. aasta kevadel Balti komisjon, et kujundada liitlasriikide ühine poliitika Baltimaade suhtes.

Nõukogude Venemaad ei olnud ka Pariisi kutsutud. Arvati ju, et käimasolevas kodusõjas saavutavad valged peagi võidu ja siis tuleb asju ajada ainult mittebolševistliku Vene riigiga, kel oli kohal koguni kolm omavahel sageli tülitsevat esindust. Nende mõjul langetas Balti komisjon otsuse, mille kohaselt Balti riikide iseseisvuse küsimust saab lahendada ainult koos teiste Venemaad puudutavate probleemidega. „Ja seda vaid ühtse ning jagamatu Vene riigi raames,“ lisasid valgevenelased, kes nägid suurima järeleandmisena ette mingite autonoomsete kubermangude loomist suurriigi äärealadel.

Sellises olukorras lahkusid pettunud Poska ja Tõnisson 1919. aasta kevadel Pariisist, kus levitati väljamõeldisi selle kohta, et Punaväe tõrjumine Eestist ja Põhja-Lätist olla Judenitši valgete üksuste teene. Eesti Rahvaväe võitudest ei tehtud sihilikult juttugi. Eesti diplomaatial tuli leida mingi muu võimalus sõja lõpetamiseks ja rahvusvahelise tunnustuse saamiseks. Ja see leitigi.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 02/05/2019 10:15:07



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34414100646973