Küsitlus

Millist asumit pead kõige elitaarsemaks?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Eesti vabariigi esimene demokraatlikult valitud parlament Asutav Kogu alustas tööd küllaltki keerulistes ning majanduslikult rasketes sõjaaja tingimustes.

Põhiülesanne oli välja töötada ja vastu võtta kaks olulise tähtsusega seadust – vabariigi põhiseadus ja maaseadus. Ning moodustada erinevate erakondade esindajatest teovõimeline koalitsioonivalitsus. Selleks kulus peaministriks tõusnud vasakpoolsete vaadetega juristist tööerakondlasel Otto Strandmanil kaks nädalat. Tema valitsus püsis võimul üle poole aasta ja vahetus siis välja Jaan Tõnissoni juhitud mõõdukama vastu.

Asutaval Kogul tuli aga alustada üksmeelselt vastu võetud ja välisriikidele saadetud deklaratsiooniga Eesti riikliku iseseisvuse kohta. Pariisi rahukonverentsil ja mujalgi levitasid nii Vene valgete kui baltisakslaste esindajad kuuldusi, et Eesti-sugune väikeriik polevat üldse elujõuline, mistõttu eestlased kavatsevat saada mõne suurriigi autonoomseks osaks. Asutava Kogu deklaratsioonis kinnitati, et Eesti on ja jääb iseseisvaks vabariigiks ja seda tahet on relv käes edukalt kaitstud juba üle poole aasta.

Asutav Kogu pidas üldse viis istungjärku ja lõpetas tegevuse 1920. aasta detsembris, siis hakkas kehtima Eesti vabariigi põhiseadus, mis andis võimu üle riigikogule ning peaministri ja presidendi ülesandeid täitvale riigivanemale. Riigikogu liikmeid oli 100 Asutava Kogu 120 asemel.

Põhiseaduse väljatöötamiseks oli moodustatud komisjon. Probleeme oli palju, arvamusi mitmeid ja projekti valmimine võttis aega. Riik vajas aga argielu juhtimiseks kohe mingeid reegleid ja nii võeti peagi vastu Eesti vabariigi valitsemise korra seadus, mis kehtis kuni konstitutsiooni maksmahakkamiseni. Veel kaotas Asutav Kogu Eesti vabariigis seisused, lahutas kiriku riigist ning pani aluse ühtluskoolile.

Kõige ägedamalt vaieldi ja kõige teravamat baltisakslaste kriitikat sai maaseadus. Selle võttis Asutav Kogu vastu 1919. aasta 10. oktoobril. Seadusega võõrandati kõik aadlimõisad, seda mõne vähese erandiga. Võõrandamisele kuulus ka mõisate põllumajanduslik inventar, mida vajati maaviljeluses ja loomakasvatuses. Maareformi abil taheti luua arvukalt uusi elujõulisi talusid. Ainult et reformi elluviimiseks oli vaja veel mitmeid reguleerivaid määrusi ja korraldusi. Maareformi realiseerimine algas 1920. aasta kevadel ning põhjustas omajagu pahandusi ning kriitikat, sest kaugeltki mitte kõik soovijad ei saanud riigilt maad.

Maaseadus nägi maasaajatena esimeses järjekorras ette neid Eesti vabariigi kodanikke, kes olid Vabadussõja rinnetel silma paistnud isikliku vaprusega. Seejärel vigastada saanud sõjamehi ning sõjas langenute perekondi. Ja ka pikemat aega lahingutegevusest osavõtnuid. Maavalduste jaotamisel anti sõjas silma paistnud ohvitseridele sageli kõige magusamad palad – mõisasüdamed koos hoonete ja ümbritsevate põldudega. Seaduse kohaselt läksid mõisametsad riigile ega kuulunud jagamisele. Kehvematele maasaajatele lubas riik asundustalu rajamiseks rahalist abi pikaajalise laenu näol.

Tsaariaja lõpul oli Eestis olnud üle 1200 mõisa ja 86 000 talu. Parem põllumaa ja mets kuulusid just suurmaavaldajatele. Maareformiga, mida baltisaksa aadlikud lausa bolševistlikuks vägivallaks pidasid, loodi juurde 54 000 uut talu. Nii et 1939. aastal oli Eestis kokku 140 000 uut talumajapidamist ja heal järjel põllumajanduslik tootmine. Tegutses ka üksikuid riigimõisaid, mida sageli kasutati katsemajanditena. Ning sadades mõisahoonetes said haridust kohalikud koolilapsed. Nii et rahvale tervikuna läks maareform igati asja eest.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 18/04/2019 09:30:06



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.36551380157471