Küsitlus

Millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel? (Võitja pääseb finaali.)

Meenutuskilde Eduard Vilde nimelisest Rahvateatrist

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tartus on aegade jooksul tegutsenud ja tegutseb praegugi mitmeid omalaadseid taidlusteatreid.

Üks nendest oli Ametiühingute Nõukogu Kultuurihoone rahvateater, mis sai aluse 1947. aastal asutatud näiteringist Vambola Rähniga eesotsas. Ta värbas ajaloo-keeleteaduskonna teatrihuvilisi tudengeid E. Vilde „Pisuhänna“ lavaletoomiseks. Sain minagi insener Sandri rolli ja pidasin dialooge poeet Piibelehte mängiva Ain Kaalepiga. Näitering kosus ja metsainsener Venda Päi käe all – ta omandas vahepeal kaugõppes ka lavastaja teadmised ning oskused – pälvis 1959. aastal, seega 60 aastat tagasi juba isetegevusliku teatri nime ning staatuse. Millele peagi lisati „E. Vilde nimeline“, kuigi minu arvates tartlasest rahvakirjaniku Oskar Lutsu nimi sobinuks vast enamgi.

Aga tartlastele oli tegu tõelise rahvaliku trupiga, kuhu kuulus näitemänguhuvilisi paljudelt elualadelt: arste ja autojuhte, elektrikuid ja insenere, keevitajaid, tislereid, tudengeid ning kooliõpetajaid, ülikooli õppejõude ning muuseumides töötajaid. Abistajaid-nõuandjaid käis Vanemuise kutseliste hulgastki. V. Päi kõrval oli teiseks peanäitejuhiks Aksel Kallas, kellele meeldis publiku ette tuua jõulise hooga lavastatud vabaõhuetendusi. Kogu see seltskond oli kõigile ajalistele kitsaskohtadele ja materiaalsetele raskustele vaatamata ihu ning hingega teatritegemisele pühendunud. Seda vaatamata küllaltki nõudlikule repertuaarile ning sageli poole ööni kestvatele lavaproovidele. Siis oli ju saal nende päralt.

Aga ametiühingute kultuurihoone, fassaadi poolest igati esinduslik maja, asus ju pea ideaalses paigas. Raekoja platsi ja Kompanii tänava nurgal. Ainult et see mitmes järgus valminud rajatis ei olnud sugugi teatritegemiseks sobiv. Ruumid olid ahtakesed ja vajasid lausa hädapärast värskendavat remonti. Saal oli pikk ja kitsas, lava väike nagu kirbu kukerpall. Akustika kehv, pealegi lahtised tooliread kolisesid, mistõttu laval toimuva jälgimine tagumistest ridadest nõudis tugevat pingutamist. Kogu interjöör pigem tõukas eemale kui tõmbas tartlasi taidlusteatrisse. Ja egas igal etendusel täissaali olnudki. Hoopis menukamalt läksid külalisetendused Tartu läheduses väikelinnades ja maakultuurimajades. Nii jõudis rahvateater ka oma menukaima lavastuseni. Üle 10 aasta repertuaaris püsinud ja 117 etendust vastu pidanud kaheosalisele kompositsioonile Oskar Lutsult. Tema apteekriselli mälestustele ning hilisematele följetonidele tuginevale „On ajaratas ringi käind“.

Rahvateatri tõeliseks trumpalaks kujunesid aga laiahaardelised vabaõhuetendused. Traditsioonilised kontsertlood teistegi kultuurihoone taidlejate (puhkpilliorkester, koorid ja ansamblid, rahvatantsijad) osavõtul Tähtvere laululaval ja selle ees jaanilaupäevaõhtutel. Lisaks suvelõpu hämaruses pakutud lüürilisemas laadis etendused nagu „Hau vihta ja anna pihta“.

Lõpuks ikka tants murul puhkpillimuusika saatel. Üldise tunnustuse pälvisid aga kaks ajaloolistele tähtpäevadele pühendatud kompositsiooni sadade osaliste ja tuhandete pealtvaatajatega. Mõlemad V. Päi lavastatud ning juhitud. 1980. aastal mängiti raekoja ees Tartu kroonikates esmamainimise 95. aastapäeva puhul vabaõhuetendust linna ajaloost „Tuhandeaastane Tartu“. Ning kaks aastat hiljem, 1982. aasta septembris ülikooli 350. aastapäeva tähistamiseks peahoone ees „Vivat Academia“. Rahvast oli murdu ja et kõiki huvilisi rahuldada – etendused olid tasuta, mingit piletimüüki ei olnud, jälgida tuli oma paar tundi püstijalu inimsummas seistes – anti päev-paar hiljem veel kordusetendusi.

Pajatuse piiratud maht ei võimalda siinkohal kõiki silmapaistnud taidlusnäitlejaid nimepidi meenutada. Olgu siiski mainitud tublimatest tublimad: Roman Tsurenkov, Tiiu Lukk, Ant Müürsep, Robert Ott, Arnold Everaus, Lembit Liivamägi, Heino Jallai, Mart Pärna, Liidia Rohtla, Arvo ja Meedi Vilipsonid. Kusjuures loetelu ei ol kaugeltki täielik. Küll annab tunnistust sellest, et kunagi Koidula ja Wiera külvatud seeme on hästi idanenud ja Tartu kui teatrilembelise linna mainet tõstnud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 04/04/2019 08:49:51



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18830895423889