Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

See oli aeg, mil punaväe juhtkond koondas jõude, et enne 1919. a talve lõppu vallutada tagasi Petseri, Võru ja Valga, et seejärel minna juba Viljandi ning Tartu peale. Talv oli küllaltki külm ja lumerohke. See raskendas nii vägede liikumist kui otsest vaenutegevust.

Kuna lõunarinne oli veninud paarisaja kilomeetri pikkuseks, otsustas meie väejuhatus kaitse tugevdamiseks formeerida veel ühe diviisi. Selle 3. diviisi ülemaks sai kogenud sõjamees Ernst Põdder (1879–1932). Võrumaa juurtega tartlane, kes armastas alluvaid kõnetada Võru murdes. Vilno sõjakooli kasvandik. Vene-Jaapani sõjas nooremohvitser, ilmasõjas 1917. a juba polkovnik, Eesti Rahvaväes kindralmajor. Sai kuulsaks Landeswehri purustajana ning Tartusse paigutatud 2. diviisi ülemana aastatel 1921–1926.

Tema üldjuhtimisel võtsid meie väed tagasi Petseri ning liikusid seejärel hoogsalt Pihkva suunas. Paraku viis ootamatust sulast tekkinud vetetulv ära Piusa jõe raudteesilla. Seetõttu jäid pealetungijad ilma soomusrongide toetusest ja rünnak vaibus. Jõude koondanud punased olid edukad Haanjamaal ning jõudsid 22. aprillil Võru linna lõunaservani, kus nad peatati ning tagasi tõrjuti.

Ajaloolaste hinnangul oli 1919. a aprill meie vägedele üldse kõige ohvriterohkem kuu Vabadussõjas. Surnute ja haavatutena langes rivist välja 2200 meest. Õnneks oli selleks ajaks mobilisatsioon lõpule jõudnud, nii et rahvaväes teenis kokku 80 000 meest. Neist 75 000 eestlast, ülejäänud venelased, ingerlased, baltisakslased ja lätlased. Soome vabatahtlikud oli juba tagasi läinud kodumaale. Nende asemele tulid väikesearvulised vabatahtlike kompaniid Taanist ja Rootsist. Tagalat julgestas 32 000 kaitseliitlast. Nii et mehi jätkus.

Ka sõjariistu ning meile vajalikku moona hakkas läänest ikka enam meritsi saabuma. Ainult et enamik sellest läks Vene valgekaartlastest moodustatud üksustele. Paraku tunnistas Antant Vene riigi ülemvalitsejana admiral Koltšakovi ja Soomes ning Eestis moodustatava Loodekorpuse, hilisema Loodearmee juhina kindral Judenitšit. 13. mail alustas Loodekorpus Narva jõe joonelt pealetungi itta. Judenitši sihiks oli Petrogradi vallutamine, et tuua selle võiduga otsustav pööre laialdastel aladel peetava kodusõja käiku. Pealetungis osales ka meie rahvaväe üksusi, keda relvakaaslaste edu jättis kõhklevale seisukohale. Asi oli selles, et Vene valged võitlesid „ühtse ja jagamatu Venemaa“ eest, millest ääremaad poleks saanud iseseisvate riikidena lahku lüüa. Lubati vaid autonoomseid kubermange tulevase ühtse riigi koosseisus.

Eesti valitsus oli huvitatud neutraalse puhvertsooni loomsest Narva jõest idas, Ingerimaal. Seepärast andis ülemjuhataja kindral Laidoner meie üksustele pärast umbes 100 km edasitungi käsu peatuda ja asuda kaitseliini looma. Esialgu saatis Judenitši vägesid edu. Sellele aitas kaasa Inglise tugev eskaader admiral W. Cowani juhtimisel, mis hoidis tagasi Kroonlinnas baseeruvaid punaseid sõjalaevu. Ning saatis maale J. Pitka juhitud eestlaste dessante. Ka kaldus kohalik elanikkond rohkem valgete kui punaste poole. Aga üha süvenev sõjaväsimus hoidis mehi astumast nii punaste kui valgete väkke, kuigi mõlemad pooled püüdsid neid selleks sundida.

Pealegi tekkis ingerlastest üksustel vastuolusid valgekaartliku juhtkonnaga. Punased said abijõude Piiterist ning teistelt rinnetelt, mistõttu valgete edasitung muutus peagi taandumiseks. Kevadsuve algul kujunesid uuteks tulipunktideks Pihkva lähikond ja Põhja-Lätimaa, kuhu olid jõudnud taanduvate punaste küttide kannul Landeswehri üksused. Neid huvitas aga koostöö Judenitši vägedega Baltimaade edasise saatuse kujundamisel.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/03/2019 08:46:22



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18999099731445