Küsitlus

Millist asumit pead kõige elitaarsemaks?

Uskumatu, kuid tõsi: onu tõusis surnust

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kui Hillar Palametsal on ajalehes iganädalane rubriik, siis miks ei võiks minagi pajatada?

Oli aasta 1918. Käimas oli Vabadussõda. Minu isa vend Johannes Külm (sündinud 1900) astus vabatahtlikuna Kuperjanovi pataljoni. Ta kirjutas sõjatandrilt minu isale mõne kirja ja saatis isegi fotosid. Paju lahingus, kus oli kaalul meie isamaa saatus, sai ta raskelt haavata. Hiljem me temast enam midagi ei kuulnud. Minu isa arvas, et küllap ta maeti koos teiste langenutega ühishauda.

1970. aastal asusin õppima Tallinnasse Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti ehk ERKI-sse, nagu seda kooli nimetati. Üürikorteri leidsin endale Telliskivi tänaval. Elasin proua Liidia Erilti juures. Kord küsis perenaine minult, kas mul on Valgas sugulasi. Vastasin, et minu teada ei ole. Liidia ütles siis, et töötas 1938. aastal Valga lähedal hooldekodus ja seal oli üks patsient, kes oli väga endasse sulgunud ega tahtnud kellegagi suhelda. Imelikul kombel olevat mina selle patsiendiga väga sarnane.

Kuidagi oli ta selle mehe usalduse võitnud, nii et nad omakeskis ikka mõne sõna vahetasid. Mehel ei olnud jalgu — need olid ülaltpoolt põlvi amputeeritud. Proua Erika mäletas isegi tema nime: Johannes Külm. Jäin lausa tummaks: kas tõesti põetas ta minu onu? Minuga ühte moodi ja minu onu nimelist meest?

Tõin kodust onu foto kaasa ja näitasin talle. „Sama mees,“ kinnitas proua Erilt. Nüüd meenutas ta, et Johanneski oli oma sugulastest kõnelnud, kuid et ta ei võtnud nendega põhimõtte pärast ühendust: kellele on temasugust santi vaja? Kuna ta oli sõtta minnes ainult 18-aastane, siis naist tal veel ei olnud. Hoolealune Johannes olevat surnud 1939. aastal ja maetud Valga lähedale Toogipalu kalmistule.

Rääkisin kõik, mida Johannesest oma perenaiselt olin kuulnud, oma isale ära, kuid tema ei tahtnud mind uskuda. Mina oma jonni ei jätnud ja otsisin üles Toogipalu kalmistu, kuhu Johannes Erilti jutu järgi oli maetud. Surnuaiavaht oli vahepeal mitu korda vahetunud, kuid jutt Vabadussõja kangelaslikust võitlejast oli suust suhu edasi kandunud. Leidsin tõepoolest onu haua üles.

Olen Johannese võitlusest Vabadussõjas ja tema matusepaigast ka Valga muinsuskaitsjatele rääkinud, kuid nad on selgitanud, et nõukogude ajal põles Valga arhiiv ära ja nemad midagi täpselt ei tea.

Mina usun, et minu onu, Vabadussõjas võidelnud Johannes Külma mälestust tuleks austada. Meil ei tohiks olla tundmatuid sõdureid.

Johannes Külm arvati Paju lahingus langenute sekka enneaegselt. Tema vennapoeg ootab toimetusse infot onu hilisema elukäigu kohta.

Autor: Rein Külm, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 28/02/2019 10:39:33



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34184288978577