Küsitlus

Kas toetad noorte meeleavaldust Fridays For Future?

Neljarattalise vähkkasvaja vastu saab linnatänavatel ainult toore jõuga

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Ekspertide hinnangul ei piisa ülikoolilinna liikluse normaliseerimiseks tublist tee-ehitusest, sest rooli taga mõnulevate autojuhtide üha kasvavaid nõudmisi ei jõua nagunii ealeski rahuldada.

2013. aastal alguse saanud Tartu Liiklejate Koja eestvedaja Ilmar Part tõdes, et esimene viga, mis linna planeerides pahatihti tehakse, on liikluse võrdlemine kanalisatsiooniga. „Traditsiooniliselt on mõeldud teede kui veetorude peale, et kui teeme ühe toru suuremaks või ehitame mõne toru juurde, siis kõikides teistes torudes vooluhulk väheneb ehk ummikud vähenevad,“ selgitas ta.

Laps käigu jala

Tegelikult aga tikub autovool aine põhiolekutest kõige enam käituma mitte vedeliku, vaid hoopis gaasina: sarnaselt töö hulgaga riigiametites ta lihtsalt paisub, kuni täidab ära kogu kasutada oleva ruumi. „Leevendus, mida uus infrastruktuur peaks tooma, on sageli lühiajaline, sest alguses see tõepoolest mõjub, aga pärast täitub jälle liiklusega,“ kirjeldas Part. „Mõistlik on ikkagi üritada autoliiklust piirata või lausa kahandada.“

Lõppkokkuvõttes sõltub liiklus ju inimeste valikutest, need omakorda aga sellest, kui lihtne kuskilt on läbi pääseda. Seda võib Part kogenud Tartu autojuhina omast käest öelda. „Tean, et teatud kellaaegadel ei tasu teatud kohtadesse minna. Ütlen siis lapsele, et mine trenni ikka ise jala, rattaga või bussiga, sest seal on ummikud,“ tõdes ta.

Seega tuleks linlaste valikuid muuta ühistranspordi ja kergliikluse prioritiseerimise, tänavaruumi ümberjagamise, liikluse rahustamisega, aga miks mitte ka maksustamisega. „Helsingis on arvutatud, et üks rattaliiklusele kulutatud euro toob ühiskonnale tagasi kaheksa eurot,“ tõi ta näite ja meenutas, et juba kevadest käivitub meil kaua oodatud rattaringlus. „Kes ei ole lapsepõlvest saadik rattaga sõitnud, palun proovige need rattad ära!“

Pool meetrit vahet

78-aastane endine eurosaadik Marju Lauristin aga tõdes, et vanemal inimesel on siiski jalgratta selga ronimine üsna ebamugav, küll aga imponeerivad talle meie oma Taxify mujal Euroopas käideldavad mootoriga tõukerattad. „Niisuguse rattaga oleks erakordselt mugav Tartus liigelda – Strasbourg’is ja Brüsselis on need ju olemas,“ sõnas ta.

Lauristini erakonnakaaslane Heljo Pikhof (60) meenutas samuti, et noorena julges ta uljalt sõita nii jalgratta, võrri kui mootorrattaga, kuid täna söandab rattaga vaid mööda metsavaheteid Elvasse ujuma minna. „Kui autojuhi silmade läbi vaadata, siis mulle tundub, et üsna ohtlik on paljudes kohtades rattaga sõita,“ põhjendas ta.

Part nõustus, et Emajõe Ateenas leidub omajagu tänavaid, kuhu temagi vokiga ei roniks, sest sõidutee ohtlikkus sõltub mootorsõidukite liikumise kiirusest ja mahust. „Kui kiirusepiirang on 50 km/h, aga autod sõidavad sageli 60-ga või 70-ga, ei ole eriti tore seal olla,“ möönis ta. „Seda enam, et meie liikluskultuur on selline, et mõned juhid jätavad ratturiga napilt pool meetrit vahet.“

Kolm last vokile

Teisest küljest pole Part sugugi rahul ka ülimalt levinud kombega, mille puhul rattur autohirmus hoopis kõnniteel vurab. „See on seadusega vastuolus ja väga halb praktika, igal juhul peavad jalgrattur ja jalakäija olema linna sees eraldatud,“ kinnitas ta. „Teine asi on kergliiklusteedel, mis viivad linnast välja ja kus on liiklussagedus hõre, aga linnas ei saa me panna omavahel kokku nii erineva kiirusega liikuvaid liiklejaid.“

Lasteaednik Jelena Frunze arvates ei tohiks aga mingil juhul rahvast sunniviisiliselt autodest loobuma sundida. „Mina elan natuke linnast väljas ja ei lähe mitte kunagi oma kolme lapsega jalgratta peale, kuna kõik asjad on mul Tartus ajada,“ põrutas ta.

Pardi hinnangul ei saavutata mõistagi iialgi sajaprotsendilist autovabadust, ent üht-teist on võimalik ära teha ka väljaspoolt linna saabuvate kodanike valikute muutmiseks. „Mõnesid aitab see, kui rattatee läheb linna äärest katkematult kesklinna sisse, teisi pargi-ja-sõida-süsteem, et saab auto jätta linna piirile ja minna kohe bussi peale,“ analüüsis ta. „See tähendab ka seda, et neil inimestel, kes vältimatult peavad autoga linna tulema, on ka vähem ummikud. Muidugi pole mõtet autoliiklust ära keelata.“

Raudse leedi pilge

Paraku peab Partki tunnistama, et vanema põlvkonna puhul võib rong nii otseses kui kaudses mõttes juba läinud olla. „Eestis on olnud jalgratas niisuguse vaese mehe sõiduriist. Ka Margaret Thatcheri väide, et ainult luuser sõidab bussiga, on meie suhtumises paljuski kehtima jäänud,“ rääkis ta. „Aga noored kasvavad peale ja nende jaoks pole mingi probleem sõita tööle ühistranspordi, ratta või rulaga, ükskõik mis ametis nad siis ka on.“

Lisaks tuleb praegusel aastaajal aknast välja vaadates endale aru anda, et meie laiuskraadil on rahvast mugavast isiklikust sõidukist välja rebida oluliselt keerulisem kui lõuna pool. „Kui ma hommikul kell 7 või 8 tööle minnes ei tea, kas rattatee on sõidetav või mitte, siis on suur tõenäosus, et ma kasutan mingit muud liikumisviisi,“ tõdes ta. „See on kindlasti valdkond, kus linnamajanduse osakond võiks ennast erinevate meetodite osas täiendada.“

Tõelised ummikud

Hetkel kipub kvaliteet selles osas vägagi kõikuma: kui kesklinnas on mõned rattateed ka lumesajus täiesti sõidetavad, siis Vaksali tänavas praktililiselt täielikult kinni. „Üks lihtne võte on muidugi see, et hakkame koristusega hommikul varem pihta,“ soovitas Part. „Kui jalakäijad lume kinni tambivad, siis muutub see jääks ja seda ei saa enam teedelt ära.“

Siiski pole kõik läbinisti lootusetu, sest maailma mastaabis peaks Tartul olema kasutada taganttulija eelis. „Meil ei alanud autostumine enne 1990. aastat ja õnneks on uued tuuled kohal enne, kui oleme jõudnud päris tippu,“ selgitas Part. „Kui mõni räägib Tartus liiklusummikutest, siis see, kui sa kolm fooritsüklit pead ära ootama, pole tegelikult ummik.“

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/02/2019 09:16:05



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.33743500709534