Kõik uudised Paberväljanne Online

Priid kirjanikuleiba tuhande euro eest

Täna selgub kiivalt saladuses hoitav kolmanda Tartu linnakirjaniku nimi, kellele otseste kohustuseta 12 000 eurot maksumaksja raha peo peale laotakse.

Et stipendium on jäigalt seotud kahekordse miinimumpalgaga, ootas seda selgi aastal paratamatult priske kasv. Seega saab tänavune laureaat kuus kontole tuhat eurot – ikka selleks, et Unesco kirjanduslinna vaimus siinset kultuurielu elavdada ja rahvusvahelist mainetki kujundada.

Muumiatega semuks

Tiitli üle andev lasteraamatute autor Mika Keränen tõdes, et linnakirjaniku institutsioon on üks mitmest võimalusest toetada professionaalsete kirjanike käekäiku. „Mul on väga hea meel, et linnalt on olemas rahaline toetus nii kirjanikule kui üritustele – see on selge märk, et linn ikkagi tahab kirjanduselu toetada. Aastal 2024, kui Tartust saab Euroopa kultuuripealinn, on juba mitu väga lahedat linnakirjanikku oma teed käinud ja seda rolli kujundanud,“ kinnitas ta veendunult, et ihaldatud aunimetus Narva asemel ikka meitele tuleb.

Keränen avaldas soovi, et mantlipärijate tee saaks olema võimalikult mitmekesine. „Aga eks see jää juba tulevaste linnakirjanike enda formuleerida, mida nemad Tartule pakkuda saavad,“ märkis ta. „Soovitan neile ainult üht: jääge iseendaks! Mõnikord on see suure meediatähelepanu all raske, kuid kui sellega toime tuled, on kõik hästi.“

Keränenile endale tähendas munitsipaaltasandil tasustatud aasta pidevaid kohtumisi ja praktiliselt pilgeni broneeritud kalendrit. „See polnud raske kohustus, vastupidi, võtsin juba alguses sihiks, et käin kõikides Tartu koolides, kuhu mind kutsutakse. Niimoodi on ka läinud,“ lausus ta.

Aasta tippsündmusena sai eestisoomlane maha lasteromaaniga „Khaba ja Nebra“, mille tegelasteks on ülikooli kunstimuuseumis asuvad antiikaja skulptuurid ja muumiakambris lebavad muumiad. „Kõik kujud ärkavad ellu,“ naeris ta. „Muuseum sai sel aastal mulle väga armsaks, sest raamatut kirjutades pidin kõigi skulptuuridega sõbraks saama.“

Ei autole

Keränen kinnitas, et tõelise kodulinna patrioodina jalutab ta peaaegu iga päev mööda Tartut ja paneb märkmeid kirja, et uute raamatute jaoks mõtteid koguda. „Tartu on suurepärane koht jalutamiseks – linn pole nii suur, et autot vaja oleks. Samas on see täis uusi kohti ja avastamist – 25 aasta jooksul pole ma veel sellest linnast tüdinenud. Linn ka muutub, sest kogu aeg tulevad siia uued inimesed,“ kõneles ta.

Tunamullune ja järjekorras esimene laureaat Kristiina Ehin unistas aga, et me märkaksime rohkem noori, ja vabatahtliku professorina on ta neid ka ise omajagu tähele pannud. „Osa vabaduse kultuurist on alati olnud soov hästi ja täpselt kirjutada – miks mitte ka mõnes muus keeles, aga ennekõike ikka eesti keeles,“ rääkis ta. „Kui te vaid teaksite, mis tunne on, kui sulle vaatavad otsa 200 noort, kes soovivad pühenduda ilukirjandusele! Sellised 200 noort ja tegelikult palju rohkemgi on Tartus kogu aeg olemas. Soov oleks hoida kogu aeg töös sellist loovkirjutamise salongi, kus ka noored inimesed saavad püünele astuda.“

Teise soovina tõi luuletajana välja, et Tartu kirjanikud ka omavahel rohkem kokku tuleksid ja oma värskeimat loomingut jagaksid. „Mõnikord nad pisut kardavad veel avaldamata teoseid ette kanda, aga nagu Jaak Johanson tabavalt on öelnud, on kogu kultuuri alustalaks sõprus,“ seletas ta. „Kõlab ehk pisut õõnsalt, aga minu jaoks on sellel lausel sügav tähendus.“

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/01/2019 09:31:52



test version:0.126953125