Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Briti eskaader ja Soome abi jõuavad Tallinna

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Eesti merepiiride kaitsel pandi suuri lootusi Suurbritanniale, kelle laevastikule oli nüüd avatud pääs Läänemerele.

Vastu tulles meie valitsuse palvele, saadetigi aasta lõpul teele eskaader, mis koosnes 5 kergristlejast, 9 hävitajast ja ühest relvi ning sõjavarustust toovast transpordilaevast. Paraku sattus ristleja Cassandra Hiiumaa lähedal miinile ja uppus. Selle peale pöördus eskaader tagasi ja peatus Liibavi sadamas. Soome laht ja Tallinn paistsid jäävat punalaevastiku meelevalda.

Polkovnik Johan Laidoner mõistis ohu tõsidust. Vaatamata tormisele merele sõitis ta väikesel puksiiril Liibavisse, kus veenis Ajutise Valitsuse nimel eskaadrit juhtivat admiral Sinclairi tooma Briti sõjalaevad siiski Tallinna reidile. Saanud admiraliteedilt Londonis loa, see toimuski. Miiniväljadest ohutut väljapääsu tundvate Eesti lootside juhtimisel jõudis eskaader 12. detsembril Tallinna, kus neid pikisilmi oodati. Ühtaegu tõi toimuv kaasa uusi probleeme noore vabariigi juhtkonnale.

Briti meremeeste meeleolu ei olnud just kiita. Arusaadav ka: sõda on võidukalt lõppenud, jõulud, koos lootusega kodusadamas omastega lõpuks ometi kokku saada, ukse ees. Nüüd aga külmeta kusagil brittidele tundmatus pärapõrgus, sest käsku tuleb täita. Ajutise Valitsuse ministrid korraldasid peagi kohtumise Inglise eskaadri ohvitseridega. Nende auks korraldati kitsaid võimalusi trotsides bankett Estonia kontserdisaalis. Just jõulude ajal peeti liitlaste meremehi väikeste kingitustega meeles, et leevendada nende koduigatsust.

Inglismaa abi oli tuntav mitme kandi pealt. Läänest hakkas saabuma lahingute pidamiseks vajalikke sõjariistu ja laskemoona. Just jõulude ajal ilmusid Tallinna lähistele luureretkele punaste kaks miiniristlejat Kroonlinnast. Britid olid aga valvel. Nende sõjalaevad hoiti pidevalt auru all ja nii läks neil korda kaaperdada 26. detsembril hävitaja Spartak. Mõni aeg hiljem tabas sama saatus sõsarlaeva otsima tulnud Avtroili. Laevad anti üle meie alles kujunevatele merejõududele ning nimetati ümber Vambolaks ja Lennukiks. 6. jaanuaril 1919 sõitis Lennuk juba merele täitma admiral Pitka lahingukäsku.

Sõjalist abi otsiti ka Rootsist ja Soomest. Rootslased ütlesid ära, küll kiirustas abi andma äsja kodusõja võitnud Soome vabariik. Detsembri keskel jõudis lahe põhjakaldalt Tallinna 5000 vintpüssi, 50 kuulipildujat ja 15 suurtükki. Kõik koos laskemoonaga. 23. detsembril lepiti kokku 2000 Soome vabatahtliku saatmine Eestisse. Soovijaid leidus aga tunduvalt rohkem, nii et meie Vabadussõjast võttis selle algusperioodil osa kokku 3500 soomlast või soomerootslast. Eks Soome vabariik olnud oma turvalisuse mõttes huvitatud, et lahe lõunarannik kuuluks Eestile ega oleks Nõukogude Venemaa valduses.

Aga Vabadussõjas muutus Eesti rahvaväe olukord järjest kriitilisemaks. Punavägi oli vallutanud Rakvere, Tapa ja lähenes juba Tallinnale. Riia vallutamine lisas neile veelgi indu. Asi näis olevat ka Eestis otsustatud. Sellises olukorras kujunes määravaks meie esimeste soomusrongide ja soomlaste üksuste jõudmine rindele. Et peatada punaste pealetung ja seejärel anda juba vastulöök. Ja 1919. a alguspäevadel nii läkski.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 13/12/2018 08:37:24



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18676400184631