Küsitlus

Kas toetad ahikütte piiramist?

Teater süüvib inimolemuse reeglistikku

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Pidulaua taga sünnivad igale perele valusalt meenuvad stseenid. Heikki Leis

Novembri algul Vanemuise väikses majas esietendunud komöödia „Elamise reeglid“ näitab teaduslikul tasemel, kuidas elus mitte millelegi kindel olla ei või.

Lavastaja ja teatri draamajuht Tiit Palu põhjendas Sam Holcrofti 2015. aasta tüki kohalikesse oludesse toomist tõsiasjaga, et globaalsel teatrimaastikul pääseb kõigele uuele ligi väga kiiresti ning seetõttu tuleb lisanduvat materjali pidevalt jälgida. „Tema lähenemine kasutamaks teatrit luubina ja uurimaks inimsuhteid on värske ja meile huvitav,“ kinnitas Palu.

Patriarh haiglaravil

Kõigepealt jõudiski Vanemuise otsustajateni tekst ning alles siis šokeerivad faktid autori kohta. „Saime teada, et ta on naine, mitte mees, ja hariduselt hoopis bioloog,“ naeris Palu. „Kui bioloog vaatab inimest, siis oskab ta tema toimetamisi hoopis teistmoodi mõtestada, ja just nii see selle näidendi teksti puhul ongi.“

Suurbritannias Holcrofti läbimurdeks saanud komöödia läheb lahti pereringis, kus plaanitakse küll õdusat jõuluõhtut, ent untsu läheb kõik, mis minna saab. „Ei saa rääkida kõigi inimeste eest, aga sellised aasta tippsündmused nagu jõulu- või jaaniõhtu on ka kõige stressitekitavamad,“ teatas lavastaja. „Teatri jaoks on nad samas muidugi kõige tänuväärsemad, sest kui perekond tuleb üle pika aja kokku, võib arvata, et igasugu asju juhtuma hakkab. Need „iseloomad“, kes inimeste sees elavad, tulevad sealt välja mänguplatsile.“

Näidendis saabuvad koduse ema juurde pojad, üks naise ja lapsega, teine tüdruksõbraga, aga haiglast naaseb koju ka isa, kes on seni täitnud pere patriarhi rolli.
Head uudised, mida on kavas pereliikmetega jagada, ei osutugi nii imelisteks, suhted muutuvad pingelisteks, piduroad ei kuku välja piisavalt hõrgud, jõulustress alustab oma laastamistööd.

Enda arust naljakas

Palu toonitas, et kõnealuses musterperes on kombeks, et kõik asjad käivad kokku lepitud viisil, nii ka see, kuidas õhtut sisustada. „Aga nagu ikka, teostub plaan pisut teisel moel. Lugu on naljakas, aga ka tõele vastav võimalik stsenaarium sellest, kui kõik annavad oma parima, et üks ühine õhtu korralikult ära rikkuda,“ vihjas ta.

Et Holcroft on varasemas elus tegelenud kognitiivse käitumisteraapiaga, siis kasutab ta näidendi puhul neid teadmisi efektiivselt ära. „Tema lähtepunkt on see, et igal inimesel on ettekujutus iseendast ja sellest, kuidas ta teistele mõjub ja käituma peaks,“ selgitas Palu. „Näiteks võib keegi arvata, et ta on väga sarmikas ja naljakas, või vastupidi, et mõjub teistele väga igavalt ja teda ei võeta tõsiselt.“

Siit paljastubki pealkirja tegelik pale: iga inimene üritab iseenda „elamise reeglitest“ lähtudes elu ära elada, kuid konflikt teiste inimeste teistsuguste reeglitega on vältimatu. „Nii et elu on nagu mäng, kus me unustame, et teistelgi on oma reeglid,“ võttis Palu teema kokku. „Võimalik on saalis tunda rõõmu sellest, et see, mis toimub laval nende tegelastega, ei puuduta õnneks sel hetkel mind.“

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 29/11/2018 09:00:22



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.86863207817078