Küsitlus

Kas toetad ahikütte piiramist?

Ilmasõja lõpust saagu revolutsiooni algus!

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Selline oli Lenini, Trotski ja nende mõttekaaslaste veendumus ning plaan 1918. a lõpul.

Sündmuste areng Euroopas näis seda igati toetavat. Keiserlikust Saksmaast oli saanud vabariik, mis tuli muuta nõukogulikuks ning sotsialistlikuks. Baieris see toimuski ja püsis pool aastat. Bresti rahu tühistati kohe ning alustati ettevalmistusi Punaarmee edasi liikumiseks läände. Seda laial rindel Balti merest Musta mereni. Venemaast lahku löönud rajariigid, Eesti nende seas, tuli sotsialistliku revolutsiooni lipu all jälle hõivata.

Punaväkke oli 1918. a jooksul värvatud umbes miljon sõjameest ja neist moodustatud 14 armeed. Eesti ja Läti vastu saadeti 7. armee 12 000 punaväelasega. Neist Narva alla 7000 ja Pihkva suunale 5000. Lisaks toodi siia teistel rinnetel sõdinud punaseid läti ja eesti kütte, et anda sõjakäigule kodusõja ilme. Narvast taheti liikuda piki raudteeliini Tallinna peale, Pihkvast Valga suunas, kus läti kütid pööranuks Riiat vallutama. Abiks Väina jõe kaldaid pidi liikuvad üksused. See plaan viidigi ellu ja 1919. a 3. jaanuaril hõivati Riia.

Küllaltki distsiplineeritud ja sõjakogenud läti kütte peeti Punaarmee eliitüksusteks. 1918. a märtsis olid just nemad turvanud Lenini valitsuse ümberkolimist Petrogradist Moskvasse, kus lätlastele usaldati Kremli kaitse. Ja just nemad surusid maha esseeride mässu Moskvas sama aasta suvel. Polnud siis imeks panna, et Punaarmee ülemjuhatajaks nimetati lätlasest polkovnik Jukums Vācietis, kes nõudis vanaviisi kindlat korda ja juhtkonna käskude täpset täitmist.

Esimese katse ületada Narva jõgi ja vallutada linn, tegid punased juba 22. novembri varahommikul. Sakslastel oli aga hästi kindlustatud positsioon Jaanilinnast idas ja neil ei olnud raske 1300 punaväelase rünnak tagasi lüüa. Samal ajal formeeriti Narvas Eesti Rahvaväe 4. polku, kuhu kogunes umbes 600 meest ja noorukit. Needki vaevu relvastatud, sest lahkuvad Saksa väed ei tahtnud kuidagi oma relvi ja sõjamoona kohalikele loovutada. Meeleolu linnas oli ärev, levisid kuulujutud Punaväe arvukusest ja võitlustahtest. Kuna eestlastel puudusid väliköögid, ei saadud sooja toitugi.

28. novembril algab sakslaste äraminek väeliinilt. Suurtükivägi lahkub positsioonidelt, sillad lastakse õhku. Narva-Jõesuus ületab jõe punaste dessant ja liigub edasi läände. Et mitte jääda piiramisrõngasse, kiirustavad ka Eesti 4. polgu mehed linnast lahkuma. Õigemini – suures osas jooksevad laiali. Rivvi jääb vaid sadakond võitlejat. Õnneks jõuab otsustaval hetkel kohale kindlakäeline kindral Aleksander Tõnisson. Tal on kaasas vaid 135 sõdalast, neistki 30 koolipoisid Rakverest. Pealegi ei olnud neist 80 mehel püssegi.

Aga kindral lööb korra majja ning alustab kolonnis korrapärast taandumist. Liituvad mõned oma üksustest maha jäänud sakslased ja arvukalt jõukamaid Narva kodanikke. Järgmisel päeval jõutakse Jõhvi, kus Tõnissoni juhtimisel seatakse sisse ajutine kaitseliin. Eesti Vabadussõda oli alanud, kuigi mitte just edukalt.

Kujunenud olukorda kiirustasid kasutama Eesti enamlased, kes 29. novembril kuulutasid Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni nime all piirkondliku omavalitsuse. Kommuuni esimees Jaan Anvelt võttis endale ka sõjarahvakomissari ülesanded. Majandusjuhatajaks sai Hans Pöögelmann. Kuna edasitungis läände osalesid ka eesti punased kütipolgud, anti sissetungile kodusõja nimetus. Algas nõukogude võimu aeg Virumaal, mis püsis vaid 7 nädalat.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 22/11/2018 09:29:21



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.32932281494141