Küsitlus

Kas toetad ahikütte piiramist?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Poe ees kohtab solidaarsust, millest nii-öelda korralikud inimesed võivad und näha.

Toetame üksteist rasketel hetkedel: näiteks üks kamraad on praegu rikas poiss, käib Rootsis-Soomes ehitamas ning ei pahandanud seega üldse, kui terve pudeli tema viina sisse kallasin, vaid lubas hoopis, et võib kohe uue tuua. Loomulikult läheb poodi vajadusel ka võõra rahaga ikka see, kel jalg veel kannab või kes müüjatädidega parasjagu vähem konfliktis on. Pool Annelinna teab, et minu PIN-kood on 8254 – kõval mehel pole karta miskit.

Reisifirma kuldklient

Viimatiste seikluste käigus juhtus küll nii, et minu rahakott läks kahtlastel asjaoludel kaduma. Kõige rohkem on sealjuures kahju Estraveli kuldkaardist. ID-kaarti aga ei hakkagi uut tegema – järgmisele India reisile pääsen ka passiga ja pole vaja politseile enda isiku tuvastamist nii lihtsaks teha. Hiljuti panigi üks mundrimees mulle käe õlale, kui parasjagu end paneelmaja seina vastu kergendasin, ja küsis, millega tegelen. Vastasin elutargalt, et see peaks ju niigi näha olema.

Heade sõprade tugi võimaldab mul mõjupiirkonnas Kivilinna Konsumi ümber küllaltki laia lehte mängida, seda eriti nende seas, kes riigikeelt rääkida ei taha. Alles kippus üks kepiga vanaeit, sama põdur taat saatjaks, õiendama, et poe ees ei tohiks suitsetada, sest temal on astma. Vastasin, et Konsum on rahvale pinke rajanud küllalt ning hädaline võib ju eemale minna, politseid pole küll põhjust selliste pisiasjadega tülitada.


Paraku on ka Uuno fotograafidest topsisõbrad pahatihti auru all, sestap on selgeid pilte Kivilinna valitsejast raske leida. Enn Uussaar

Lõpuks käratasin eesti keeles oma sigu puudutava lemmikväljendi - küll nad sellest juba aru said. Terve elu on siin elanud, aga teesklevad, et ei mõista mõhkugi. Siis lubas ätt mulle kepiga vastu pead anda. Tõdesin, et sel juhul peab ta koju juba ilma toeta komberdama.

Kiitus konstaablile

Hing läks nii täis, et põrutasin otsemaid tagasi poodi uue rahustava pudeli järele, käskides närtsinud õisi müüval Lilleneiul vahepeal valvet pidada. Tagasi jõudes selgus, et vaenlased ongi sõna pidanud ja maksumaksja ressursse raisanud: üle muru tõttas kohale konstaabel Aleksei Junkin, kes mu kohe letti võttis. Temaga saime peagi peaaegu sõpradeks, kui küsisin, mitu aastat ma siis ühe sigareti eest saan. Ähvardas trahviga ja läksime rahumeelselt lahku.

Venelased said küll hirmsasti pahaseks, et mind ära ei viidud. Tegelikult poleks mul midagi ka arestimajas ööbimise vastu, seltskond on seal ikka parem kui oma kodus ja mitmesajaeurost trahvi maksta ma küll ei kavatse. Junkinile avaldan aga kiitust eesti keele suurepärase oskuse eest, mida poe ees töllerdava seltskonna kohta öelda ei saa.

Kahjuks Konsumi-esine seltskond ei suuda aru saada, et olen nendest parem ja minuga niisama ei hauguta. Maailmarändurist gurmaanina söön piltlikult öeldes ööbikukeeli. Türgis näiteks kostitati mind nädal aega järjest Rootsi lauas seakeeltega, mis lõpuks nii üle viskasid, et selges eesti keeles välja ütlesin: Eestis ei söö sellist jama siga ka.

Autor: Uuno Kivilinnast (5889 9383)
Viimati muudetud: 20/11/2018 08:24:50



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.40809392929077