Küsitlus

Mitme punktiga hindad kümne palli skaalal Tammeka lõppenud hooaega? (Ära unusta, et Kevin Rääbis andis kaheksa.)

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Linnakirjanik Keränen käis vahtse raamatu jaoks inspiratsiooni ammutamas nii Kreekas kui kunstimuuseumis. Foto: Mari-Liis Pintson

Vaata järjepanu ära kõik „Jumanji“ ning „Öö muuseumis“ osad, ent iga filmi vahele ka üks jalka MM-i finaal. Siis säti end ülikooli ajaloomuuseumi muumiakambrisse magama, padjaks Hamiltoni „Antiikmütoloogia“.

Asjaarmastajast raamatusõbrana pakun, et sedasi võiks unenäos heiastuda midagi ligilähedast, kui Mika Keräneni äsjailmunud raamatus „Khaba ja Nebra“.

Kui paljud meie endised ässad said oma osavust korvpallis demonstreerida kunagises Maarja kirkus, siis Mika ei pea patuks peahoone aulat jalgpallilaadse sporditootega sisustada. Öö varjus, jumalikus vallatluses.

Subkultuuride rosolje

Pole pädevust hinnata, millisena tajuvad seikluslikku jutustust koolinoored, kellele raamat ennekõike mõeldud. Ülemõtlemisele kalduv keskealine pereisa asub igatahes ahnelt paljutähenduslikke konstruktsioone ja metafoore otsima. Et kohtunikud ongi ju alati igavesed ussid. Ja et sealtpoolt Vahemerd tulijate rättikätketud peades küpsebki ühtevalu õelaid ideid. Mis sest, et sügavamalt kaevates on nende nõelamiste ja kinnisuse põhjuseks hirm jääda pisut teistsugusena tõrjutu rõõmutusse rolli ning tõmmumat verd inimloomuse põhialuseks pole kurjus, mida vaid õitsvas Euroopas osatakse ohtra haridusega pisutki vaos hoida.

Ka kinnitab raamat, et õige rahvakirjanik omab terava sule kõrval veel teravamat keelt. Kellel ometi oleks nüri rahvakirjanikku tarvis! Spordi subkultuuri elemendid, nagu „trash-talk“ või neymarlik rullimine ei ole võõrad ka museaalidest atleetidele.

Igati ajakohasena püstitub tänapäeva sportlase põhimure – millises proportsioonis tasub aega jaotada trenni ja peegli ees „õlitamise“ vahel. Hipsteriajastuga taastärganud kirg lasta näokarvadel fantaasia piires vohada näib põhjustavat esteetilist laadi seisukohtade põrkumisi sõltumata sajandist. Ja meest narri palju jaksad, kuid tema habe – see on püha!

Ajastuvabad heerosed

Keränen poleks tema ise, kui muusemirahva seiklus ei ulatuks väljapoole ülikooli peahoonet, kus muinasjutt seguneb sujuvalt tänapäevaga. Nagu tavaks, viskab ikka sisse pisikesi detektiiviloo elemente ühes Hiinalinna lummavate garaaživõsade ning aiamaadega, kus toimetavad omi asju Taaralinna karvased ja sulelised. Lõputu labürint, hiidhärg ja lihasööjad taimed ka. Peaaegu. Ja kui mitte must ratsur, siis must rattur ilmtingimata. Kuidas sa müüdis muidu saad.

Võte mütoloogilisi tegelasi tutvustada jalgpallimaailma legendidena, on intrigeeriv ja väärt proovimist. Äkki saab mingigi ettekujutuse, tekib huvi uurida, kes need kõik ikkagi tegelikult olid, kelle kipsist koopiad muuseumivaikuses igavlevad. Teisalt valitseb ka päris suur oht, et linnakirjaniku jutust, justkui Homerose omast, ei saada pooltki aru ning „Khaba“ kooli kohustuslikku lugemisvarasse arvamise järel saavad ajalooõpetajadki kontrolltöödest lugeda, kuidas Sophokles kaitses läbi kuue hooaja suure eduga Juventuse värve ning amatsoon ongi teisisõnu väravavaht.

Kokkuvõttes tuleb ootamatult kiiresti „Khaba ja Nebra“ viimase leheni jõudes taas endale tunnistada, kui mõnus on lugeda. Ka lasteraamatuid. Sest nagu loos selgub, väga vahet polegi, kas muumiapoisi lektüüriks sattuvad siis Kanti kirjad või Pipi Pikksukk. Selles polegi Keräneniga võimalik vaielda. Nagu ka selles, et elu ilma jalgpallita pole elamist väärt.

Ja kohatine südametus, ka muumiatel, allub ravile. Loomulikult vajalikus doosis kehakultuure manustades.

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/11/2018 23:42:23



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34319996833801