Kõik uudised Paberväljanne Online

Okupatsiooni viimased päevad

Tartlasest ajakirjanik Arno Raag, kes oli need sündmused osalt ise läbi elanud ja hiljem toimunut põhjalikult uurinud, kirjutas meie maa ja linnade olukorrast 1918. a oktoobris järgmist.

Sügisvihmadest poriseid maanteid mööda venib pikki sakslaste sõjavoore. Need toimetavad raudteejaamadesse põllumeestelt normide täitmiseks kokkunõutud vilja ja muud toidukraami. Saksamaa on poolnäljas, elanikkond, eelkõige aga sõjavägi, vajavad toitmist. Voore saatvad sõdurid on apaatsed, tüdinenud pikaleveninud sõjast ning kodudest eemalolekust. Teated lüüasaamistest läänerindel süvendavad masendust veelgi. Päris avalikult kirutakse sõda ja keisrit. Ja siis tuleb välgusähvatusena teade, et Saksamaa paluvat liitlastelt vaherahu. Asi, millest kuu tagasi ei tohtinud sõnagi rääkida.

Eesti linnade toiduga varustamine on endiselt väga raske. Viljaga kauplemine on valjult keelatud. Maanteedel kontrollivad patrullid talumeeste vankreid ja kõik leitud toidukraam – liha, munad, kartulid ja muugi võetakse ilma pikema jututa ära. Linlased on tõsises mures, kuidas saabuv talv ilma igasuguste toiduvarudeta üle elada. Tšekileiba anti senigi vähe, nüüd kärbiti saadavat veelgi. Tallinnas poolelt naelalt päevas inimese kohta alla 200 grammile. Muide, Saksa nael oli 500 gr, Vene oma 400.

Ka muud suupoolist, isegi soolasilku ei olnud enam vabalt saada. Küll aga kaalikaid, porgandeid ja peete, neidki peamiselt oma aiamaalt. Eriti kehv oli nende tehasetööliste toidulaud, kel ei olnud maalapikest ega talupoegadest sugulasi-tuttavaid. Normitoidust aga ära ei elanud. Arusaadavalt puudutas neid kõige enam novembrikuu esimestel päevadel avaldatud teade leivanormi edasisest vähendamisest. Lisandusid sõnumid sakslaste jätkuvast taganemisest läänerindel ja pinnas streikimiseks ning meeleavaldusteks tugevnes veelgi. Põranda all tegutsevad agitaatorid kutsusid töörahvast tänavatele nõudma leivanormi suurendamist ja vilja Saksamaale vedamise lõpetamist.

Selleks avanes soodus aeg 7. novembril – bolševistliku riigipöörde – nimetatud ka oktoobrirevolutsiooniks – esimesel aastapäeval. Sadamas jagati Saksa madrustele, tänaval sõduritele saksakeelseid lendlehti. Salk naisi tungis jõuga okupatsioonivõimu toitlustusametisse leiba nõudma. Järgmisel päeval hakkavad mitme vabriku, eesotsas sadamatehasega, töölised streikima. Rahvahulk koguneb protestimiitingule Raekoja platsile. Tahetakse hulgi minna Toompeale kõrgematelt sõjaväejuhtidelt aru pärima, kuid kohalerutanud Saksa üksus surub rahva tagasi.

Samal õhtul kleebitakse tänavanurkadele plakatid võimude ähvardusega: kes järgmisel päeval edasi streigivad, neilt võetakse leivakaardid ja nad saadetakse üle piirjoone Venemaale.

Kindral Seckendorff, kes oli seni hoidunud kontaktidest Eesti avaliku elu tegelastega, kutsub 10. novembril Jaan Poska enda jutule, et arutada kujunenud olukorda ja valmistuda Saksa vägede võimalikuks lahkumiseks. Nüüd on ta sunnitud lubama Eesti ajutisel valitsusel oma tegevust jätkata. 11. novembril peetaksegi ühes Tallinna erakorteris ajutise valitsuse koosolek J. Poska juhtimisel. Kohe seejärel teatatakse võimu üleminekust ajutisele valitsusele ja kohtadel endistele omavalitsustele. Okupatsiooniaegse omakaitse asemele hakatakse kiiruga moodustama kaitseliitu, mida juhivad eestlastest ohvitserid. Oluline poliitiline pööre on teoks saanud, okupatsioonivõim kokku varisenud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 31/10/2018 20:59:02



test version:0.13637900352478