Küsitlus

Mitme punktiga hindad kümne palli skaalal Tammeka lõppenud hooaega? (Ära unusta, et Kevin Rääbis andis kaheksa.)

Klaverimäng paljastab kurdi hingeelu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Vanemuine toidab vaatajaid sedapuhku üllatavalt variatiivse menüüga. Tõnis Järs

Vanemuise väikses majas etenduv “33 variatsiooni” püüab mõista, miks leidis maailmakuulus helilooja pikka aega inspiratsiooni just ühest lihtsakoelisest valsist.

Lavastaja Heiki Pakk tõdes, et Moises Kaufmani originaaltükk naudib küll suurt populaarsust lombi taga, ent Euroopas seda siiani kuigi palju mängitud ei ole. “Kui ma käisin Bonnis Beethoveni majas, siis sealsed töötajad rääkisid, kui lõbus neil kohati oli seda kõike jälgida, sest prototüüpideks on nende enda tuttavad,” vihjas ta meeletule taustatööle. “Suur osa tegevusest toimubki sealsamas Beethoveni sünnimajas.”

Tihe kui tammepakk

Nimelt rulluvad vaataja ees lahti kaks eraldiseisvat, kuid paralleelselt kulgevat lugu: üks kahesaja aasta taguses Viinis, kus helilooja Ludwig van Beethoven (Guido Kangur) püüab oma kasvavast kurtusest hoolimata luua oma elulõpu üht olulisemat teost, teine aga tänapäevases New Yorgis ja Bonnis, kus muusikateadlane ja Beethoveni ekspert Katherine Brandt (Marika Barabanštšikova) püüab keskse valsi saladustesse süüvida . Ta otsustab oma kiiresti süvenevast haigusest hoolimata kaevuda arhiividesse.

Paki hinnangul on Kaufmani näol tegemist pigem lavastaja kui näitekirjanikuga , mis muudab stsenaariumi ühelt poolt küll lavasõbralikuks, teisalt aga hästi nõudlikuks.”Tekst on lihtsalt nii läbi põimitud ja tiheda koega nagu Beethoveni klaveriteos “33 variatsiooni Diabelli valsi teemale” isegi,” selgitas lavastaja.

Pakk meenutas veel, et kandis tükki mitu aastat teadmatuses ja lootusetuses portfellis, enne kui asjaks läks. “Leidsin selle juhuslikult ühe lavastaja laualt – ta oli kuhjanud omale palju ingliskeelseid näidendeid, mida lugeda ja mille seast oma repertuaari valida, ning see teda ei huvitanud, aga mina millegipärast haarasin kinni,” rääkis ta. “Lugesin teksti ja unistasin, et küll oleks tore seda kunagi teha, aga sellele tõesti ei mõelnud, et see just Vanemuises võiks sündida, mis ometi oleks muusikateatris loogiline.”

Fuugaga raskustes

Mõtet veeretades selgus, et näidendi eestikeelne tõlge on juba ringi Eestile peale teinud ning läbi käinud ka Ugala otsustajate laualt. "Ma ei tea, kas nad pole söandanud või pole lihtsalt juhust olnud,” tunnistas Pakk. “Mõttest innustus Vanemuise direktor Toomas Peterson ja leidsime, et see aitaks Vanemuise tugevusi ka draamas välja tuua: meil on omal ju paar head pianisti varnast võtta, kes saaksid teost laval esitada."

Heliloojat kehastav Kangur on küll festivalide korraldajana suur melomaan, ent temagi pole varem eales nii palju klaverimuusikat kuulnud kui selle näidendi ettevalmistuste käigus. “Nii minu kui tema jaoks on tänu sellele tükile avanenud täiesti uus maailm. Kunagi pole olnud vajadust muusikasse nii sisse minna, kuigi ilmselt puudutame ikka vaid pinda,” kõneles Pakk. “Näiteks selgub, mismoodi sünnib fuuga: teatavasti käis Beethoveni kohta kuulujutt, et ta fuugasid teha ei oska.”

Barabanštšikova tegelaskuju aga ütleb enda kohta, et talle meeldivad väiksed seigad ajaloost, mis on suurest ajaloost kõrvale jäänud. “Hetkel, mil näidend algab, on ta leidnud selle mitte nii väga hästi tuntud fakti, miks ikkagi Beethoven ühel hetkel meelt muutis ja otsustas kirjutada mitte tellimusjärgselt ühe, vaid lausa 33 variatsiooni,” sõnas Pakk.

Pianist Andre Hinn tunnistas omalt poolt, et “33 variatsiooni” on omalaadsete seas üks pikemaid, väldates ligi tunni. “Tehniliselt nad üle mõistuse rasked pole, küll on raskus muusikaline, sisuline. Raske ülesanne on just tüki kui terviku ettekandmine,” täpsustas ta.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 24/10/2018 21:23:00



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.3748300075531