Küsitlus

Mitme punktiga hindad kümne palli skaalal Tammeka lõppenud hooaega? (Ära unusta, et Kevin Rääbis andis kaheksa.)

Ja Balti hertsogiriigist ei saanudki asja

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Keiserlikul Saksamaal oli selge strateegiline plaan Ida-Euroopa muutmiseks püsivaks Saksa mõjusfääriks, pooleldi lausa asumaaks.

Mõningase üllatusena tuli Soome äsja väljakuulutatud ja kodusõjas peale jäänud vabariigi ületulek Keskriikide poolele. 1918. a kevadel kuulutati Soome hoopiski kuningriigiks, mille etteotsa valiti Wilhelm II sugulane prints Friedrich Karl Väino I nime all.

Leedust pidi samuti saama Saksamaa vasallriik. Ainult et katoliiklasest monarhiga troonil. Sellele kohale istus hertsog Wilhelm von Urach. Mindaugas II kuninganimega.

Märtsi lõpul oli Eestimaa rüütelkond otsustanud moodustada Eesti ja Läti aladest Balti hertsogiriigi ja kutsuda seda valitsema luterlasest Meclenburgi hertsogi Adolf Friedrichi. Tegemist oli kogenud halduriga, kes enne sõda oli karmi käega juhtinud Saksa Togo kolooniat Aafrikas. Sõja ajal aga täitnud eriülesandeid Pärsias, Rumeenias ja Bulgaarias. Ja nüüd hertsogiks Balti provintsides. Karjäär missugune.

Septembris tunnistas Wilhelm II Balti hertsogiriiki omaette iseseisva riigina ja oktoobris kohtus Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen Berliinis tulevase hertsogiga. Oma mälestusteraamatus kirjeldas Dellingshausen seda kokkusaamist järgmiselt: „Selgitasin hertsogile avameelselt kui keeruliseks kujuneb valitseja jaoks olukord Baltikumis selle erinevate rahvastega. Igal juhul tuleks siin üht viga vältida: eestlaste ja lätlaste sunniviisilist assimileerimist. Saksastamine toimub hiljem iseenesest, sest nende rahvaste intelligentsemad esindajad näevad üsna varsti ära, milliseid paremusi pakub neile saksa kultuur. Ja koos saksa keele omandamisega sulavad nad sakslastega täielikult ühte. Kiire taibuga prints mõistis, millised raskused teda ees ootavad, kuid ta ei taganenud oma otsusest.“

Saksamaa kapituleerumisest ja keisrivõimu kokkuvarisemisest sai Dellingshausen teada Riias. Sealt kiirustas ta – muide, sõjaväe aeroplaanil – Tallinna, et päästa, mis veel päästa annab. Siin oli tal esimene käik okupatsioonivõimude esimese mehe kindral von Seckendorffi juurde. Leidis selle energiliseks tegevuseks võimetu murtud mehena. Temale kui Wilhelm II truule teenrile oli toimuv mõistmatu. Ei taibanud sedagi, et mingit iseseisvat Eesti vabariiki ei tohi mingi hinna eest tunnustada. Dellingshausen otsustas siis koos teiste baltisakslaste liidritega ise vastavaid samme astuda, kuid oli juba hilja. Ta kirjutas: „Kui ma Toompea lossist lahkusin, olid tänavanurkadel üleval Poska allkirjaga müürilehed, milles teatati rahvale, et Eesti vabariigi seaduslik valitsus jätkab oma 25. veebruaril Saksa vägede sissetungiga katkestatud tegevust. Kuna Seckendorff ei söandanud karme abinõusid tarvitusele võtta, ei jäänud mul muud üle, kui astuda rüütelkonna peamehe kohalt tagasi.“

Olukord oli tõepoolest kriitiline. Tallinna sadamas seisvad Saksa sõjalaevad püüdsid kinni morsetelegrammi revolutsiooni puhkemisest Kielis, Berliinis ja mujalgi. Siinsed madrused heiskasid laevadel punased lipud ja nõudsid, et neid saadetaks kohe tagasi kodumaale. Vastuhakku maha suruma saadetud Baieri jalaväeüksus hoopiski ühines madrustega. Saksa staapides puhkes paanika: see on ju mäss! Lihtsõdurid hakkasid valima nõukogusid, mis küll keeldusid koostööst kohalike enamlastega, kuid olid valmis olukorda arutama Eesti Ajutise Valitsusega. Ja see hakkaski riigivõimu korraldama, jättes Seckendorffi käsud-keelud täitmata. 12. novembril ilmus tsenseerimata Päevalehe number, mis teavitas rahvast toimunust ja toimuvast.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 24/10/2018 21:16:40



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34537887573242