Küsitlus

Mitme punktiga hindad kümne palli skaalal Tammeka lõppenud hooaega? (Ära unusta, et Kevin Rääbis andis kaheksa.)

Friedebert Tuglas Tamme külakõrtsist

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tooksin kahe eelmise pajatuse täienduseks meie kirjanduse ühe suurmehe F. Tuglase (1886–1971), Ahja kandis asunud Tamme kõrtsi rentniku poja lapsepõlvemälestusi tolleaegsest külakõrtsist ja sealsest elust. Tuglas kirjutas.

Vana Jannsen nimetab veskituba oma rahvaelu ja –keele tundmise ülikooliks. Mina võiksin sedasama kõrtsitoast öelda. Muidugi, seal nägi ja kuulis palju toorust. Seal prassiti, kakeldi, rõvetseti. Aga sinna mindi ka niisama üksteist nägema ja uudiseid kuulama. Kõrtsil oli oma jaanitulekoht ja siin need kõige veidramad mardi- ning kadrisandid käisid. Siin peeti simmaneid ja pidusid ja seda ette kavatsemata programmi alusel.

Tammel ei olnud mitte mõne suure maantee kõrts, vaid otseselt see, mida kutsutakse külakõrtsiks. Suurem osa kõrtsilisi olid omad inimesed, keda tunti nägupidi. Kõrge künnisega eeskojast viis kangesti krigisev uks suurde kõrtsituppa. Uksehingede vahele oli riputatud kruusa, et võõra tulekut kohe kuuleks. Põrand oli enamikus telliskivist, pika leti poolne osa aga laudadest. Leti taga riiuleil asus peenem kaup, nurgas ja keldris aga õllekorvid. Leti tagant pääses kõrtsmiku eluruumidesse ja jõukamate kundede magamistuppa. Ükski nendest ruumidest ei olnud valguseküllane ega rõõmus. Kõik põlisest piibusuitsust ja mahakallatud õlleleitsakust läbi imbunud. Talvel kanti veel jalgadega põrandale lumelörtsi lisaks.

Kõrtsi argipäev, eriti hommikupoolikuil ei olnud elav. Tuli mõni möödamineja, viskas oma kortli viina või rüüpas klaasi õlut, ajas sõna juttu ja läks. Mõni kaugemaa mees lõi nurgas moonakoti lahti, tellis midagi lisaks ja pidas oma lõunatundi. Alles õhtu eel, eriti nädalavahetusel algas kõrtsis tõeline elu. Tulid mõisa inimesed, tulid külamehed. Neil oli pikemaks jutupuhumiseks aega. Egas joodavat selle õige nime või mõõdu järgi tellitud.

Kõigeks olid omad erilised kõnekäänud. Tuli keegi mehenäss, viskas vaskraha letile ja käratas: „Kopika eest viina, maksku mis maksab!“ Nii väikest mõõtu polnudki. Kuid naljaviluks pöörati topka kummuli ja valati märjuke selle põhja all olevasse lohku. Mees lausus tõsise häälega: „Hing, hoia alt, uputus tuleb!“ Ja rüüpas viinatilgakese ära, ilmses lootuses, et jõukamad mehed selle välja peale välja teevad. Aga vahest oli niisama vigurivänt.

Seal siis jorutati. Räägiti, mis tembu keegi teinud, klaariti maailma asju ja siunati saksu. Hiljem juba hoobeldi, kuraasitati ning noriti tüli, kuigi lugu enamasti heaga lõppes.

Mõned külalised on eriti meelde jäänud. Kord sügisel sõitis kõrtsi ette mees imeväärsel riistapuul. Ees tohutu kõrge peente kodaratega ratas. Selle kohal midagi sadulataolist. Taga mitu korda väiksem ratas. Mees istus sadulas, käeraudade najal röötsakil, hõlmad laiali ja vehkis väledalt jalgadega. Kuuldus olevat kirikuküla rätsep ja käitus väga uhkelt. Kui ta kõrtsist lahkus, ruttasid kõik robinal seda vaatama ja ta ratta jälje sirgust imetlema. See oli siis esimene jalgratas siinkandis. Aga öeldi, et sellega pärimäge olevat sant sõita: siis tõusvat tagumine ratas õhku ja löövat sõitjale kuklasse.

Niipalju siis Tuglase meenutustest. Teatmikteoste järgi olnud Eestis 19. sajandi 1. poolel üle 2600 maakõrtsi ja hilisemad karskustegelased arvutasid välja, et külateede ääres tulnud keskmiselt iga nelja versta järele üks joomakoht, nii et viinahimuline teekäija sai ennast pidevalt paraja auru all hoida. Automobiile ju ei olnud ja vanemal hobusel kodutee teada, seda ka ilma igasuguse ohjamiseta. Viis purupurjus kutsari kodutanumale.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/10/2018 21:01:00



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.37210917472839