Küsitlus

Mitme punktiga hindad kümne palli skaalal Tammeka lõppenud hooaega? (Ära unusta, et Kevin Rääbis andis kaheksa.)

Maltsapõld matab esindusmuuseumit

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Rangete murustandarditega harjunud linlastele ei taha pähe mahtuda, et Eesti Rahva Muuseum enda ümber hoopis lopsakamat loodust sallib, ent kultuurirahvas jääb valitud teele kindlaks.

Terve lõppenud suve järjepidevalt ERM-ist mööda kihutanud ja selle ümbrust jälginud kodanik, kes peidab end varjunime Metabo Relakas taha, on raskustes mõistmisega, kuidas saab Raadi paleed tänases seisus Eesti esindusmuuseumiks pidada. “Igal juhul käis kõva trummitagumine ja kisa-kära kõige selle asja ümber,” meenutas kultuurikauge härra.

Kümned kirjad

Relakat on kummitama jäänud küsimus, miks pole suudetud “ülima” juures tema nägemuses haljastust teha. “Terve suve laiutas seal maltsapõld!” pahandas ta. “Tegemist peaks olema uhke ja väärika asutusega aga see umbrohi jätab pigem sellise “buumiaegne uusarendus läks vähe pekki – masu tuli” mulje.”

Rahvusmuuseumi suhtekorraldaja Kaarel Tarand tõdes, et Relaka kaasamõtlejaid, kes on kahe aasta jooksul linna maastikuarhitektidele ja muuseumile endalegi kriitilisi kirju läkitanud, jagub kümneid, ent sama palju on neidki, kes valitud maastikukujundusele toetust avaldanud on.

Muuseumi ümbruse haljasaladel ongi Tarandi kinnitusel vastavalt valitud projektlahendusele erinevad hooldusrežiimid. “See osa peahoone ees, mille väljanägemisega mõned inimesed leppida ei taha, ongi ette nähtud vähese hoolduskoormusega – üks-kaks niitmist suve jooksul – looduslikule võimalikult lähedase niidukooslusena, mille ilu, mis mõistagi on vaataja silmades, avaldub niidutaimestiku läbi suve kestavas õitsemises ja aastatega kujunevas liikidevahelises tasakaalus,” rääkis ta.

Nafta toel

Tõsi, mullune erakordselt märg ja tänavune enneolematult kuiv suvi ei soosinud Tarandi kirjeldatud tasakaalu kiiret teket ning jätsid kahtlemata oma jälje haljasala väljanägemisele. “Väärib ehk osutamist, et botaanikud ei jaga taimi headeks ja halbadeks, kasulikeks ja kahjulikeks, jumala positsiooni taimeliikide eluõiguse üle otsustamisel ei maksaks võtta ka muudel inimestel,” lisas kommunikatsioonijuht samas.

Relakas ei jätnud siiski jonni: lokkav maltsapõld lihtsalt tuleb tema arvates viivitamatult maha niita. “Mida arvataks, kui ülikooli ümbrus samasugune välja näeks?” püstitas mees retoorilisevõitu küsimuse.

Tarandi sõnul võib küll mõista, et mõne inimese silmale pakub rõõmu ja rahuldust ainult suurte naftakoguste toel liigivaesena, ent selle eest ühtlaselt sirgena hoitud muruplats, kuid ERM on valinud teise, keskkonnasäästliku ja looduslähedast vaatepilti pakkuva lahenduse. “Muuseumi välialal on ka regulaarselt pügatava madala muruga alasid korraarmastajate rõõmuks, jätkem siis loodusläheduse eelistajatele samuti oma,” lausus ta.

Kidur Toomemägi

Nii et kahtlemata ei jää vikatitöö viitsimatuse taha – liiati jagub meil mehepoegi, kes pikema jututa asja kallale asuksid. Näiteks kolm aastat haljastussektoris viibinud Jevgeni Golovan oleks valmis iga kell ERM-i ümbrust korrastama, ent ühel tingimusel. “Mul on sajaprotsendiline töövõimetus, nii et ainult mustalt,” hoiatas ta.

Üle muuseumi lävepaku Golovani jalg veel astunud pole, aga hoonet on ta piisavalt näinud, et oma seisukoht välja öelda. “Selline võsa sinna küll ei sobi, tuleks see korda teha,” lajatas ta. “Kogu kontseptsiooni tuleks muuta: heinamaa asemel peaksid kasvama rahvuslikud lilled, võib olla tuleks isegi üles panna mõned suurmeeste skulptuurid.”

Üks Golovani kolleeg on põhimõtteliselt veel varumeestepingilt võtta, aga tema kuuluvat sõbra sõnul paraku selliste meeste hulka, kes ühel päeval võib küll kõike lubada, aga järgmisel ei tule kohalegi. “Ega see töö pole lihtne: praegusel aastaajal tuleb kõigepealt puhuriga lehed ära puhuda, siis teeääred trimmerdada – küll mina neid asju juba tean. Iseenesest selle ala mehi on Tartus palju, kuid miskipärast tööd ei tehta,” analüüsis Golovan. “Alles käisin Toomemäel jalutamas ja tõdesin, et isegi treppidelt pole viitsitud lehti ära koristada.”

Ennem laadi sibulaid

Koer on küllap maetud palgafondi: näiteks HKP-nimelises firmas rügas Golovan enda väitel kaheksast viieni jutti ja sai selle eest vaid 18 eurot päevas. “Vahepeal käisin veoautost sibulaid maha laadimas ja maksti kahe ja poole tunni eest 4 eurot!” sajatas ta.

Rahvusmuuseumi ette oleks Golovan nõus ideaalse muruplatsi rajama 4,5-5 euro eest tunnis. “Eks ma pea enne vaatama, kui võssa kasvanud see maa on, võib-olla peab isegi kõplama. Mõni vaatab küll, et põõsas on põõsas, aga mõnel on pikemad oksad, teisel lühemad: lõpuks peab kõik korrapärane saama,” jõudis mees juba mõtetes asja kallale asuda. “Olen neid mehi näinud küll, kes ainult natuke puude ümber trimmeritega täristavad ja kõik. Aga muuseumi juures nii ometi ei saa.”

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/10/2018 20:57:01



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.35593700408936