Küsitlus

Kas toetad ahikütte piiramist?

Külakõrts kui kooskäimise koht

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Oli meil eelmises pajatuses juttu talurahva kokkusaamistest ja uudiste vahetamisest pühapäeviti kirikuesisel ning paar korda aastas peetud loomalaatadel.

Aga oli veel kolmaski koht, mis just meesperet nagu karu meepoti poole meelitas – maakõrts. Ikka teede ääres, hästi kättesaadavas kohas, kus pikemat teed käijal oli võimalik koos oma veoloomaga puhata, keha kinnitada ja öö turvaliselt mööda saata. Seda just külmal ja ligasel aastaajal. Siin peatusid killavoorid, laadakaupmehed, harjuskid, teisedki teekäijad. Tõid kaasa uudiseid ja kuulujutte, ajasid niisama lora ja viskasid rämedat nalja.

Kõrtse oli palju ja ikka mõisale kuulunud maatükil. Sest mõnele hakkajamale mehele rendile antud kõrts võimaldas paraja kasuga müüa mõisa viinaköögi või pruulikoja kangemat kraami. Kõrts oli peale puhkepaiga veel omaaegne söögi- ja joogimaja, samuti algeline kauplus. Külarahvale peamiselt nädalavahetusel kooskäimise ja ajaviitmise paik. Midagi matsirahva klubi taolist.

Kõrtsi pika katuse all – kõrtsitoale lisasid pikkust hooneotstesse ehitatud avar tall või tallid hobuste tarvis – tehti äritehinguid. Siin käis kevadine sulaste ning teenijatüdrukute kauplemine. Puhuti juttu, kurdeti peremuresid. Purjuspäi esines kraaklemist, solvamisi ja tülisid, mõnikord mindi rinnutsi kokku. Laupäeva õhtuti, kui ka nooremal naisperel peeti kombekaks meestega kaasa tulla, tammuti torupilli jorina saatel tantsugi.

Postijaamades olnud suuremates kõrtsides olnud alatasa probleeme alkoholiga, mille ülemäärasest pruukimisest siginenud melu ja jõuramine ei lasknud kõrvaltubades puhkavatel postitõldade passaseeridel korralikult välja magada. Postivedu korraldanud kroonu nõudis, et kõrtsituba olgu postijaama ruumidest eraldi ja kutsarid-postipoisid ausad ning kained nooremad mehed. Joomine – just tänu pihku pistetud jootrahale, et nad sõidu ajal hobustele armu ei annaks – oli postipoiste hulgas levinud pahe. Kõrtsmikel keelati neile õlle ja viina müümine, aga kes siis sellest hoolis. Teelised võisid ju alati välja teha. Ja siis tuli teeoludele vaatamata hobused postitõlla ees vahule kihutada. Joomarluse ja lohaka teenistuse eest võidi ametimeeste ettepanekul postipoiss lahti lasta ja sõjaväkke nekrutiks saata. Ja seda juba peljati.

Kõrtsides müüdi leiba ja leivakõrvast, soovi korral pakuti ka sooja toitu, kuigi eeskirjad ei näinud seda ette. Vastava patendi hankimisel võis kõrtsmik kaubelda ka tubaka ja tubakasaadustega. Hobumoona – heinte ja kaerte müümiseks muidugi mingit luba ei nõutud. See oli enesestmõistetav.

Tänapäevast kõnepruuki kasutades oli kõrts küllaltki kriminogeenne paik. Kuna müügi- ja vahetustehingud tehti sageli viinauimas, siis jätkus lugu tihti kohtuskäimisega. Ka vargused ja lausa riisumised ei olnud kõrtsis ja selle lähikonnas haruldased. Joobnutelt ja nende vankritelt oli ju kerge üht-teist näpata. Ka hobusevargusi esines, ja mitte väga harva.

Komme nõudis, et suuremate äritehingute kinnitamiseks tuli osapooltel minna kõrtsi liiku tegema. Ja seejuures ei sobinud kangema kraamiga koonerdada. Teinekord tehti kogu kõrtsitäiele rahvalegi välja, nii et seda andis küla peal tükk aega meenutada. Kohalike valimiste eel käis kõrtsides vedela valuuta abil valijameeste häälte ostmine. Mõnikord veeti kihla ja siis andsid osapooled kokkulepitud summa kõrtsimehe kätte pandiks. Et tulemuse selgimisel ei saaks kaotaja pool alt ära hüpata, kätelöömist mitte siduvaks tunnistada.

Maakõrtsidele andis tugeva hoobi 1900. a kehtima hakanud riigi ainuõigus viinaga äritseda – viinamonopol. Õllemüügi luba küll säilis, aga palju sa selle kesvamärjukese pealt ikka teenid. Ja üks külakõrts teise järel oli sunnitud oma uksed kinni panema.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/10/2018 21:48:45



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.52366709709167