Kõik uudised Paberväljanne Online

Maarahva sügislaatadest

Möödunud aastasaja esimesel kolmandikul oli Tartu üks tuntumaid ja loetavamaid ajakirjanikke Anton Jürgenstein (1864–1933).

Ühtaegu tõlkija ja asjatundlik arvustaja, agar seltsitegelane ja poliitilises elus kaasalööja. Noorpõlves töötas koolmeistrina ja vallakirjutajana Kärus ning Vändras. Tuli 1906. a ülikoolilinna Postimehe toimetusse, kuhu jäi 21 aastaks. Elu lõpupoole pani kirja oma mälestusi, kust on võetud ka järgneva pajatuse sisu. A. Jürgenstein meenutas.

Minu noorusajal oli Eesti maarahval kaks peamist regulaarse kokkusaamise kohta. Igal pühapäeval kohaliku kihelkonnakiriku juures ja paar korda aastas peetavatel loomalaatadel. Kirikus andis õpetaja – pastorit nimetati ikka õpetajaks, lapsi õpetas koolmeister – pärast jutlust kogudusele ka mitmesugust ilmalikku teadust. Küll koguduse liikmete elu (surmad, abiellumised, sünnid), küll kroonu korralduste kohta. Aga paljukest seda teavet siis liikus. Kirikust välja tulles kippusid mõned mehed enne kojusõidu algust kõrvalolevasse kõrtsi, seda õiget meeste juttu ajama. Aga nagu rahvas ütles: kõrtsipink on pigine ja hoiab mehi visalt kinni, mistõttu sõiduvalmis vankril ootav naispere võis muutuda õige tõredaks. Kui nad just igavuse peletamiseks teiste külade naistega ise mitte jutuhoogu ei sattunud.

Hoopis lõbusam lugu oli loomalaatadega. Vana-Vändras peeti iga aasta 20. septembril – seda muidugi vana kalendri järgi – sügislaata. See tõmbas maarahvast lähedalt ja kaugemaltki kokku. Igast talust tuldi midagi müüma või ostma. Peamiselt kariloomi, mistõttu raha liikus laadal ohtrasti. See meelitas linnadest kohale riidekraami, nahakaupade ja muu maaeluks tarviliku pudu-padu kraami müüjaid. Pakuti ka kollast laadasaia ja muidki maiusasju, millest eelkõige lapse huvitatud olid ja osa said.

Kindla peale olid kohal tolleaegse algelise meelelahutusäri pidajad: õnneratta ja karusselli mehed, õpetlike päevapiltide näitaja ning seletajad, tulesööjad, ahvitantsitajad ja teised selliste kerglaste vaatemängudega tegelejad. Kuni riikliku monopoliseaduse kehtestamiseni pakuti omaette putkadest viina ja õlut ning sellest kraamist juba puudust ei tulnud. Paraku pani purjus pea külapoisse omavahel tüli norima ja rinnutsi kokku minema. Mõnikord läks suuremaks löömingukski nooremate isaste vahel. Aga ikka ainult rusikatega, teinekord haarati aiaroikadki appi, suuremat häda sellistest jõuproovidest ei sündinud. Terariistad ja isegi tulirelvad võeti kasutusele tükk aega hiljem ja siis oli juba politseil toimunu klaarimisega tegemist.

Laadamelus sigines tutvusi lähikonna noorema rahva vahel ja nii mõnigi kosjaskäik sai just siit algtõuke. Millele siis jõuludeaegsel pikal jõudeajal päriskosjad, teinekord koguni pulmad järgnesid. Seepärast ei raatsinud vallalistest noortest pea keegi laadalt eemale jääda. Ka karjased tikkusid kaasa. Nemad ajasid müügile viidavaid loomi vitsaga vankri taga ja tehingu puhul said pihku paarkümmend kopikat nn „sabaraha“. Selle eest osteti kas maiustusi või igasugust pudi-padi või prooviti karussellisõitu.

Koolitunde laadapäeval ei peetud. Oli komme, et laadale tulles astusid paljud lastevanemad ka koomeistri poolt läbi. Ikkagi üks tee ja mitu asja. Maksid äsja saadud rubladest kooliraha ja leppisid kokku nädala jooksul öömaja ning toidu saamise. Porisel sügisel ja külmal talvel ei pääsenud ju igal õhtul koju – paratamatult tuli koolitares või selle lähikonnas elada, kuni laupäeva pärastlõunal sulle hobusega järele tuldi ja koju sõidutati.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 03/10/2018 20:35:16



test version:0.19593596458435