Küsitlus

Kas toetad ERM-i esist haljastuslahendust?

Tartu Saksa ülikooli lühikesest elust

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Pärast enam kui pool aastat kestnud intensiivseid ettevalmistusi olid Saksa võimud lõpuks nii kaugel, et võisid asuda Balti alade ülikooli avamisele ja alustada seal korralise õppetööga. Rangele tsensuurile allutatud Postimees teavitas toimuvast järgmiselt.

Pühapäeval, 15. septembril 1918 on Tartu Saksa ülikooli pidulik avamine. Kell ½ 12 peetakse ülikooli kirikus jumalateenistus, millele järgneb aulas aktus. Õhtul on pidu. Sisse lastakse ainult kutsetega. Soovitav on, et sel päeval linna majadele Saksa lipud välja pandaks.

Järgmise päeva lehes ilmus ülevaade aktusest. Aula oli lilledega kenasti ehitud. Rõduservadel olid Vene keisri pildid ära võetud ja Aleksander I pildi raami sisse oli pandud Wilhelm II esindusportree. Saal oli kaunistatud Saksa riigilipu korporatsioonide värvidega ning keisririigi kullidega. Ülikooli kuulutas avatuks ülemjuhataja kindral von Kathen, kes lõpetas oma kõne kolmekordse Hoch (elagu)! hüüdega keisrile. Edasi avaldab rõõmu just selleks puhuks Tartusse sõitnud Preisi haridusminister. Tema kõne põhimõte oli, et avatav universiteet on Saksa kultuuri kõige idapoolsem valvekoht ja peab selliseks ka jääma.

Rektor Dehio tänab oma kõnes jälle keisrit ja kogu saal tõuseb püsti, kui ta loeb ette tervitustelegrammi Wilhelm II-le. Kogenud riigimehena ei viivita Wilhelm vastusega, mis trükitakse ära kohalikus seitungis ja mille tekst kõlab: „Tartu ülikooli rektorile ja professorite kogule.

Minule on Saksa vendade uuesti vabastamine Balti maades võõrast rõhust iseäralist rõõmu valmistanud, mis on veelgi selle läbi kasvanud, et nii ruttu on korda läinud auväärset alma mater Dorpatensist elule äratada. Minu soojemad soovid saadavad ülikooli tema võistluspüüetes Saksa õdedega Saksa vaimuelu, Saksa kultuuri ja kümbluse süvendamises ja laialilaotamises.“

Edasi aktuse juurde. Kuraatoriks nimetatud ajaloodoktor Theodor Schiemann, Wilhelm II isiklik tuttav ja sõber, kiidab korporatsioone kui õige baltisaksa vaimu kandjaid ja soovib, et nad vanu põhimõtteid endiselt kõrgel hoiaksid ning halbu kombeid hülgaksid. Teatab rõõmuga, et üks korp! olla juba otsustanud ennelõunastest õllejoomistest ja kergemeelsete võlgade tegemistest loobuda. Selle järele lauldi „Vivat academia …“ Üldse oli kohal 7 korporatsiooni oma lippudega, mis ümbritsesid kõnetooli, kust loeti ette arvukaid õnnitlustelegramme ja võtsid sõna sõjaväevõimude, rüütelkondade, konsistooriumide ning Riia, Revali ja Dorpati linnavalitsuste esindajad. Kokku kestis see pidulik koosolek 2 ja pool tundi.

Järgmisel päeval algasid loengukursused. Kitsaskohti oli palju, probleeme küllaga – sõjaaeg ikkagi. Kuid põhiosas tuldi nendega toime. Kuni novembri algul saabus krahh – sõjas liitlastele alla jäänud Saksamaal puhkes revolutsioon. Wilhelm II kaotas võimu ja põgenes koos perekonnaga neutraalsesse Hollandisse. Vaherahu tingimuste kohaselt tuli Saksa väed okupeeritud aladelt välja tõmmata. Saksamaalt Tartusse kamandatud õppejõud kiirustasid lahkuma. 27. novembril peeti Tartus viimane nõupidamine-koosolek ja kolm päeva hiljem andis rektor Dehio koos Saksa sõjaväevõimudega ülikooli asjaajamise üle Eesti Ajutise Valitsuse poolt nimetatud Tartu ülikooli kuraatorile Peeter Põllule. Aeg oli ärev ja ohtlik. Bresti rahu tühistanud Nõukogude Venemaa oli juba alustanud loovutatud alade tagasivõtmist. Päev hiljem, 28. novembril algaski Narva vallutamisega Eesti Vabadussõda. Ja ka Pihkva poolt liikusid ülikoolilinna peale punaväe üksused. See ei tähendanud aga midagi head.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 26/09/2018 20:40:21



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.35196495056152