Küsitlus

Kas toetad ERM-i esist haljastuslahendust?

Baptistikoguduse hoones välditakse maailmalõppu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Piir loomastumise ja inimlikkuse vahel kisub üha hägusemaks. Gabriela Liivamägi

Karlova teatri uusversioon legendaarsest novellist “Popi ja Huhuu” annab Friedebert Tuglase suurteosele varasematest katsetustest märkimisväärselt helgema alatooni.

Kokku neljandas ja Lõuna-Eesti esimeses tõlgenduses on küll püütud tavapärast traagilisust mahendada, ent lavastaja Kati Kivitar rõhutas siiski, et lõbusast lookesest on asi kaugel. „Tegu on Tuglase tuntuima novelliga, mida ilmselt kõik on lugenud – on ta ju kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas,“ märkis ta. „Olen aga avastanud, et paljud mäletavad, et oli küll lugu mingist koerast ja ahvist, aga arvavad, et tegu oli lastelooga.“

Merca on isand

Selle asemel laotab endises baptistide palvemajas esimeses blokis neljapäevast laupäevani toimetav linnaosateater rahva ette loo kahe omapäi jäänud indiviidi üksindusest ja seotusest, võimuvõitlusest, hirmuga harjumisest, allakäigust ja kohandumisest. Selles, kuidas isanda (sedapuhku küll Merle Jäägri kehastatava emanda) lahkumisel hakkab ennast looma väike maailmamudel, peegeldub nii meie minevik kui ka see, kuhu poole me liigume.

„Teos käivitub sellest, et vanasse puumajja sajab sisse uusarendus kraanakonksu näol,“ kirjeldas Kivitar äärmiselt kohaspetsiifilist näidendit. „Isanda ilmutus avaneb sellest hetkest, kui tal tuleb otsustada, kas jätta oma loomad maha ja põgeneda või kõigest hoolimata jääda. Lavastuse lõpus me näeme, et ta jääb ja ei hülga oma loomi.“

Helen Rekkor koer Popina ja Rauno Kaibiainen ahv Huhuuna teevad Kivitari kinnitusel võrratud rollid. „Mul tulevad sipelgad seljale, kui sellele mõtlen. Jääb suisa saladuseks, kas nad on siis inimesed või loomad,“ kiitis ta. „Koerake sööb näiteks kahvliga hõbekandikult kringlikesi ja krõbinaid.“

Trump lauale

Täielikult sõnavaba tükk lähtub küll Esimese maailmasõja algul kirja pandud Tuglase apokalüptilisest tekstist, kuid võiks vabalt olla tõukunud ka viimastel aastatel maailma valdavatest meeleoludest ja sündmustest, kus valitseb hirm kindlatel reeglitel põhineva maailmakorra lagunemise, kaose, väärtuste segipaiskumise ja tuleviku määramatuse pärast. „Ei olnud siis selge, kes on see isand, ja selles mõttes sobitub ta ka tänase päeva konteksti hästi,“ kirjeldas lavastaja.

Kui raamatus leiavad Popi ja Huhuu plahvatuse tagajärjel oma õnnetu otsa, siis näidend teeb selles koha peal viimasel hetkel pöörde. „Lavastus algab küll raadiouudistega Donald Trumpist ja tuumanupust, nii et omamoodi plahvatus seda lugu halva unenäona raamistab, aga ma ikkagi soovisin, et need loomakesed päris nii ei manduks, et paneks end koos maja ja juurdekuuluvaga põlema,“ vihjas Kivitar.

Pole ju teater ometi koht, kus vaataja sooviks näha maailmalõppu, kaost ja vägivalda. „Tund ja kümme minutit pikk lavastus täidab kõik need stseenid,“ lubas lavastaja.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 20/09/2018 15:56:34



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.35805201530457