Küsitlus

Kas toetad eutanaasia legaliseerimist?

Parek Sütistest, Sütiste Tartust

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

J. Sütiste noorus ja õpiaastad möödusid kodulinnas Tartus, kus ta paistis peagi silma ärksamate üliõpilaste seltskonnas.

Tema eakaaslane Elsbet Parek (1902–1985), suurkoolis 1920. aastatel kunstiajalugu studeerinud ning Sütistega nii kohvikutes kui üliõpilasseltsis Veljesto lähemalt kokku puutunud, iseloomustas noorpoeeti nii. „Ta oli ilus poiss, vaimuka näo ja kergejõustiklase eeskujuliku figuuriga. Ka hääl oli tal kaunis, kõlav ja kandev. Haruldaselt andekas ja rikas natuur. Aga kõige selle juures oli ta alati tipp-topp, tema vähesed ülikonnad korralikult pressitud, särgid puhtad, juuksed lõigatud. Kandis oma majanduslikku kehvust uhkelt ja rääkis sellest tihti.“

Ja edasi: „Sütiste nõrkuseks oli heade tuttavate ringis kohutavalt lõõpida. Heitis igasugu isikute üle tabavalt ja teravalt nalja. Samas oli ülitundlik enda suhtes, tujukas vahel isegi haiglaslikult hell, mis võis olla tingitud raha nappusest.“

Sütiste kiindumus Tartusse väljendus selgelt tema loomingus. Eelkõige 1930. aastate lõpul juba Tallinnas elades ja sealses Draamateatris töötades kirja pandud poeemis „Kahe sõja vahel“, mille üks osa kannab pealkirja „Tartu ja Tallinn“. Tsiteerin.

„Mu eluõppe kirjud aastad
kõik möödusid siin maal ja jõel,
suurvesi ühes võttis saasta
ja maha jättis puhtad tõed.
Sain koha keldri. Kaksteist tundi
tol korral kestis päevatöö –
jäi enda jaoks terve öö,
mil polnud turjal leivasundi. /---/“

Ja mõned read hiljem:
„Veel Toomi sillal seisab kiri,
et puhkus jõudu karastab,
sild ise küll on juba viril –
siin pole miskit parata.
Kõik muutub, tuhmub, längu vajub
ning tummaks jääb mu kodulinn,
mu südames kui torkaks pind
nüüd punakirja lehesajus.
Kõik, mis on valminud siin hääd,
sa pead endast ära andma –
lai elu tormab mereranda
ning sinna peatuma jääb.
Mu siseootust otse solvab,
kui näen, et mandub noorusleek,
all kuivab jõgi, ülal tolmab
professor, Toom ja biblioteek.

Ma laulan siiski sellest võlust,
mis minu meeli siia seob,
mis sest, et juba ammu põlus
on kõik mu toimingud ja teod.
Ma olen kohal, siis kui haned
viib lõuna poole hallaöö
ja kõrtsi nurgas vaikselt sööb
rostbiifi üliõpilane,
kui sügisene selge ilm
siin kirjuks maalib puud ja kingud,
kui raadio mu kõrvus vingub
ning kinos karjub röövlifilm.
Ja siis kui linna langeb uni,
haudvaikseks maa ning lootus jääb –
lamp põleb ärklis hommikuni
ning laual käele toetub pää.

Niipalju siis 1930. aastate lõpu ülikoolilinnast Tartust.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 13/09/2018 11:02:52



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.30085301399231