Küsitlus

Mitme punktiga hindad kümne palli skaalal Tammeka lõppenud hooaega? (Ära unusta, et Kevin Rääbis andis kaheksa.)

Juhan Sütiste – poeet ja spordimees

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Meie noore vabariigi esimesel aastakümnel käis päris korralik sõnasõda luuletajate-literaatide vahel.

Loomeinimesed kahtlesid kas „terves kehas on ikka terve vaim“ nagu ajalehtedes kirjutati. Jõustiklased nägid selles eestlastele omast kadedust. Mitte ei saa vait olla, kui mingi teise kultuuriala saavutused pälvivad nii rahvusvaheliselt kui oma rahva hulgas hoopis enam tunnustust kui poeetide kõrgelennulised siurutamised ja tarapitamised. Sellest siis sapised ütlemised sportlaste ja kehakultuuri kohta, mida ei sobivatki tõelise kultuuri kohta arvata.

Ometi leidus Tartu noorte luuletajate seas üks erand – Johannes Schüts (1899–1945), keda pärast nime eestistamist1936. a tunti Juhan Sütistena. Sündis Tartu lähedal Tähtvere vallas Ilmatsalus õige kehvas perekonnas. Raskusi trotsides omandas keskhariduse ja lisaks kellassepa oskused. Oli Vabadussõjas õppurtappur – nagu tolleaegsetel korporantidel oli kombeks nimetada õppursõdureid. Kasutas õppursõduritele võimaldatud soodustust – õppemaksuta õppimist Tartu ülikoolis, kus studeeris 1923–1931 nii filoloogiat kui juurat, kuulates lisaks ajalooloenguidki. Ning seejärel pühendus teatrikunstile: õpetas huvilisi Tartus ja 1930. aastate lõpupoole oli Tallinna Draamateatri dramaturg. Ta oli alustanud luulekatsetustega juba 1921. a ja jõudis 1928. a esikkoguni, mis kandis iseloomulikku nime „Rahutus“. Eelistas selget klassikalist väljendusviisi, sageli vabavärsina. Aga samaaegselt oli akadeemilise spordiklubi jalgpallimeeskonna kapten ning proovis ka kergejõustikku, kus paremad tulemused tulid just odaviskes. 60 m joone ületamine tähendas sel ajal juba rahvusvahelist taset ja üliõpilane Sütiste küündis selle lähedale. Tema kaasaegne Elsnbet

Parek meenutas: „Olime uhked, kui ta 1927. a Roomas üliõpilasolümpiaadil odaheitmises kuldmedali sai. Tolleaegses Üliõpilaslehes oli foto: defileel Roomas marsivad arvukate võistkondade vahel kolm eesti poissi. Sõitnud kohale ilma märkimisväärse rahalise toetuseta, isegi ilma kohata magamisvagunis, tõid nad ometi ära neli auhinda. Neist Sütiste oma kõige kõrgem ja kodumaal tähelepanu äratavam. Tema kaaslased paistsid silma heidetes-tõugetes.“

Kümmekond aastat hiljem kirjutas poeet oma spordiharrastuste kohta Tartus, mis põhiliselt toimusid Ülejõe linnaosa Puiestee ja Tallinna tänava vahele suurde kruusakarjääri kohendatud ülikooli staadionil, järgmist.

„Mind vähe köitis tantsusaal,
kuuvalgus, lepalinnu vidin,
vaid oma puhkeaja reas
ma käisin spordimeeste killas,
marss suundus ikka üle silla –
paraad veel sobis selles eas.
Seal nõtke oda lendas eetris
ja hõljus ketta kaunis kaar,
rind lõikas lõppu sajas meetris,
lõi üle lati jalahaar.
Suurt soome tõu keharammu
ju tunneb mitmeti maailm,
ent spordis hindab juba ammu
vaid elujõudu minu silm.
Me kõigi ihaldavaks püüdeks
on olla terve, mitte sant. …“

Samas rusikavõitlust – poksi – poeet ei hinnanud. Pigem halvustas, sest jätkas:

… kuid kõhedana tundub jant,
„Kui nööriringis juhmiks lüües
pääst lendab ninaluu ja kõrv.
too pole eesti ala aga –
me lööme rohkem malakaga
ning see on aus ja kiire mõrv.“

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/09/2018 09:20:50



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.36674499511719